2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Kaili Närep tegi Eestile parima võimaliku kingituse

Kaili Närep väärtustab asju, inimesi ja olukordi enda ümber. Unistab vähe, kuid on veendunud tõsiasjas, et kui tema lastel on kõik hästi, elab õnnelikult ka tema ise.

Viimase poole aasta jooksul tänu kodumaisele seriaalile «Papad mammad » pidevalt teleekraanil olnud näitleja Kaili Närep (46) ütleb, et keerulisest tööde ja aegade sobitamisest hoolimata pole tal plaanis oma kodulinnast Pärnust lahkuda. «Seda kõike on minu jaoks liiga palju. See on ka põhjus, miks me kohtume Pärnu äärelinnas,» naerab ta.

«Kui võimalik, väldin kesklinna. Tallinn oli juba kooliajal minu jaoks liiga suur. Tundsin alati, et jään inimestele jalgu.» Naine kinnitab, et armastab privaatsust. Ta ei taha, et keegi tal vaimselt ja füüsiliselt seljas elaks. «Vajan õhku. Tahan enda ümber ruumi ja pakun seda ka inimestele, kes mu elus on. Tundub, et omamoodi on see kõik mul ka õnnestunud.» See panebki edasi minema.

Millest sa praegu kõige rohkem unistad?

Kui ma millestki unistan, sest ega unistamine ole väga minu moodi tegevus, mõtlen, et võiks olla vanae-ma, kes kusagil tosserdab. Eks minu juuksuritöö ja pidev klientidega suhtlemine ning muud tegemised ole väsitavad. Kuid samas elan ikka reaalsuses ja siin ma vanaema veel ei ole.

Tegelikult pole see ka midagi, mis on minu soovida või tahta. Unistamisega on üldse üks kummaline asi. Nooruses lõin endale piisavalt palju illusioone ja need pole alati teoks saanud. Nüüd olen õppinud tegelema reaalsusega. Kirvega enam kurge ei püüa. Võin mõelda ja tahta igasuguseid asju, aga mis siis, kui ma neid ei saa? Kui see soov muutub vastupidiseks? Kellele seda pettumust siis vaja on? Tuleb elada ja rõõmu tunda pisiasjadest, väärtustada inimesi, asju ja olukordi enda ümber. Sellest piisab.

Mis on reaalses maailmas sinu jaoks kõige olulisem?

Minu jaoks on oluline, et tervis oleks korras ja lastel kõik hästi. Kui mu lastel on hea tuju ja vajalikud võimalused, olen tõeliselt õnnelik. Pole vaja lossi kuldtornidega ega Ferrarit. Mul on tarvis nelja ratast, mis viivad mind punktist A punkti B. Mis nime need kannavad – see mulle korda ei lähe. Minu jaoks on oluline turvalisus.

Olen oma lapsed õpetanud vee peale jääma. Tütar ütleb mulle, et olen tugev natuur, kuna lähen läbi paksust ja vedelast. Mina pean seda komplimendiks, sest laps tunneb mind kõige paremini. Kuidas jääb praeguse aja õpetusega, et kõigepealt ise ja siis kõik ülejäänud? Õpetatakse jah, et prioriteet oled alati sina ise, et endal peab hea olema. Mina arvan, et elada tuleb ikka nii, et lastel ja kallitel inimestel on hästi. Siis on ka minul kõik hästi.

Kuidas on lood turvatundega? Kas mõtled oma lapsi silmas pidades ka maailmas toimuvale? Kas muretsed tuleviku pärast?

Elame väga õnnelikus kohas. Mina pagulasi ei karda. Ütlen kõigile, kellele see teema probleem on, et vaadake välja. Kas mõni soojalt maalt tulija tahab elada siin, kus õhuniiskus on 200 ja rohkem ning enamiku aastast on pime? Meil on ju kogu aeg madalrõhkkond.

Ma ei muretse asjade pärast, mida pole. Ammugi pole vaja ette muretseda. Tunne muret selle pärast, mis või kes sinu elus on. Tänapäeva elu häda on see, et meil on nii lihtne ja probleeme ei ole. Elad oma keskküttega korteris ja vahid telerit. Just selle käigus mõeldaksegi välja suur hulk probleeme: homod, pagulased ja mis kõik veel!

Mida sina teeksid, kui ühel päeval tahetakse sinu kõrvale majutada hulk moslemitest sõjapõgenikke?

Ka need olukorrad, kus keegi sinu ellu trügib, on minu meelest lahendatavad. Pole olemas asju, mida ei saa muuta. Kahjuks peab paika, et saad seda, mida küsid. Loomulikult on olemas ka nii-öelda vägisi olukordi. Me tuleme ka ise ühest sellisest 50aastasest vangistusest. Kuni aga oleme vabad, siis mis meil viriseda on. Vaevalt keegi meile siia väga tulla tahab.

Eesti asub sellises kohas, et me ilmselt jääme suuremate omavaheliste jagelemiste vahele, aga sellesse ei tohi liigselt süveneda. Mis meie territooriumi puutub, siis praegu on ju rahu maa peal. Arvan, et seda tuleb hoida ja mitte provotseerida.

Kas sa oled kunagi Eestist lahkumisele mõelnud?

Nooremas eas, kui olid raskemad ajad, mõtlesin, et tahan siit minema. Meie kõigi elus on olnud üleminekuperioodid. Siis tundub ikka, et seal, kus meid ei ole, on parem. Kuid põrgusse, siin ma olen ja siia ka jään!

Kui mult küsida, mida sa Eestile kinkinud oled, siis mina olen kinkinud kaks last, kes on kasvanud vastutustundlikeks kodanikeks, ja selle, et ma pole siit ise jalga lasknud.

Kas meil on sinu arvates hea elu ja millegi üle kurtma ei peaks?

Hea ja halva teeme me endale ise. Kui asjad on halvasti, ju ma olen siis ise ikka mingi apsu sisse lasknud. Seda arvan ma nii enda elu kohta kui ka laiemalt meie elu vaadates.

Mida teha olukorras, kui ikkagi tundub, et kõik on halvasti?

Olen elus palju enda pealt õppinud. Olen mõelnud, et kõik teised on minu jamades süüdi, aga tegelikult tuleb ikka peeglisse vaadata. Paraku on elu teinud selgeks, et igas suhtes on kaks poolt. Kui keegi käitub minuga kehvasti, pean taas enda sisse vaatama, kas mina olen asjad täiuslikult ära teinud. Vahel lähen enesesüüdistamisega liiga kaugele, kuid pigem olgu see kui teistpidi. Lõputu hädaldamine, vingumine ja valitsuse kirumine on juba täiesti üle piiri läinud. Tahaks öelda, et kuulge, lõpetage ära! Minu meelest on olemas konkreetne ütlus: «Iga rahvas on oma valitsejaid väärt!»

Mida on Eesti sulle andnud?

Mida mul tahta?! See riik oleme ju meie ja mis kingitusi ma veel ootan ja loodan? Saan ise need kingid endale teha. Mina ei vingu, et kõik on halb. Me ise oleme selle nii loonud. Kui kellelegi ei meeldi, on meil kõigil praegu võimalik minna ja vaadata kusagile, kus on parem.

Millises vaimus sa oma lapsi oled kasvatanud? Kas soovitad neil pigem laia ilma õnne otsima minna või tahad, et nad jääksid siia ja oleksid sinu lähedal?

Mina ei tea, mida olen oma lastega teinud, aga nemad ei taha kusagile minna. Nad ei soovi ka kodunt Tallinna kooli minna. Ikka on üks lõbus hädaldamine, et tahaks koju. Ju ma siis olen hea ema, kes on suutnud neile luua usaldusväärse õhkkonna ja kodu, kuhu nad võivad oma murede ja rõõmudega tulla. See on turvatunne, mida me kõik vajame.

Tegelikult on see hea tunne, kui lapsed tahavad koju tulla. Olen aldis läbirääkimistele ja ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks nad mind usaldavad.

Kuidas sa seda teed?

Meie kodu esimene reegel on ausus ja avatus. Kui mina lähen kehva tujuga koju, siis lapsed näevad seda. Olen püüdnud neisse süstida tähelepanelikkust. Kui inimesed panevad teisi enda ümber tähele, on ka nende maailm juba natuke laiem ja silmapiir avatud. Olen neile pisikesest peale rõhutanud, et kui nad mulle räägivad, saan ma aidata. Kui ei räägi, ei saa, ja see jama võib väga suureks minna.

Kas vahel pole keeruline nii kahe jalaga maa peal olla?

Olen nooruses endale piisavalt ette kujutanud, mis kõik võiks olla ja kuidas elu võiks kujuneda. Samas kaevasin sellega tegelikult iseendale auku. Kui ma neid asju ei saavutanud, kannatasid selle tõttu kõik minu ümber. Olen kärsitu ja kui midagi ei õnnestu, pole kõik hästi. Võin olla nagu jonniv laps, kes teeb totaalseid rumalusi. Nüüd olen siiski veidi paremaks muutunud. Ratsionaalne ja realistlik elu pole sugugi keeruline. Pettumusi on tunduvalt vähem ja endal on kordades lihtsam olla.

Mis sind Eesti juures võlub? Räägid niiskest ilmast ja sellest, et ükski normaalne inimene siin elada ei soovi, samas oled ise selle maa küljes kinni. Miks?

Mulle meeldib siinne omamoodi ilus ja valus, need kontrastid nagu Rainer Sarneti filmis «November». Siin saan ajada asju keeles ja kultuuris, mida tunnen. Mõnes teises keelekeskkonnas ei saaks ma kindlasti nautida osalemist kohalikus menuseriaalis.

Mulle meeldib ära käia, et tagasi tulles tõdeda, kui hea on kodus olla. Kord lõunamaal turistidest tühjal rannal jalutades jõudsin mõtteni, et ma ju ise elan kuurordis, aga kui palju ma siis olen seda nautinud nii, nagu teeme seda mujale pagedes? Pärast seda olen tunduvalt tihedamini leidnud aega end kohaliku veekogu äärde vedada. Ja kui palju on Eesti looduses vaadata! Kõik muutub pidevalt: soe-külm ja kunagi ei tea, mis ilm homme tuleb. Säilib üllatusmoment.

Tegelikult olen tänulik selle eest, et saan elada «rahupäikese» all, ja loodan, et seda suudetakse säilitada. Oleks äärmiselt mõttetu loobuda elust kellegi kolmanda väiklase võimuvõitluse tõttu. Leian, et kõigil on õigus elada oma elupäevad rahulikult ja kui võimalik, ka õnnelikult, loomuliku lõpuni. Ja on tore, kui inimesed püüavad seejuures üksteist mõista, mitte ei alusta olukordade hindamist hukkamõistu tasandilt. Otsigem vigade asemel lahendusi ja meil kõigil on parem! Veel ei tasu unustada, et kõikjal ja kõigel on omad head ning halvad küljed ja ideaalvariante reeglina pole. Läheme rõõmsalt kuldsel keskteel sajale vastu ja elame edasi – sajaga.

Loe ka neid lugusid