2
fotot
Manona ja Krister paris laste Tristani ja Robiniga. (TIINA KIRS)
Jaga:     
Naisteleht

Manona Paris: "Tahan oma poegi kasvatada avatud silmaringiga maailmakodanikeks, kes tahavad alati tulla koju – Eestisse."

Mulle meeldib väga USA presidendi John F. Kennedy repliik: «Ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, vaid küsi, mida sina saad teha oma riigi jaoks.» Samasuguse tunde tekitas meie värske numbri lugu näitleja Kaili Närepist.

Oli äärmiselt kosutav lugeda, kuidas üks naine, keda saatus pole sugugi hellitanud, kes pole iial saanud kasutada erilisi privileege, leiab, et virisemist on meie elus liiga palju. Et me ei oska näha, kui palju meil tegelikult vedanud on: puhas, kena kodumaa, katus pea kohal, rahutaevast rääkimata.

Eriti kõnetas mind Närepi loos koht, kus söakas naine rääkis, et tema suurim panus kodumaale on nii tema enda kui ka laste soov siia jääda ja mitte kusagile lahkuda. Et kohatisest madalrõhkkonnast ja depressiivsest olekust hoolimata on siin kõige kallim ja parem.

Tahaksin saata Närepi loo lugeda kõigile, kes arvavad, et meil on kõige viletsam elu üldse. Et isegi nõukogude okupatsiooni all oli parem. Et tänapäeval vaid sunnitakse sallima ja kohe-kohe on meil jubedad pagulaste hordid nagu rändtirtsud kaelas.

Saan muidugi aru, et paari heitunu tõttu ei tohi kogu rahva pärast häbi tunda. Ma ei tunnegi. Tunnen hoopis uhkust. Ja samasugust soovi nagu Kaili olla oma maa jaoks olemas, siinsamas. Anda panus elu arenemisse ja paremaks pööramisse.

Tahan oma poegi kasvatada avatud silmaringiga maailmakodanikeks, kes tahavad alati tulla koju – Eestisse. Juba mu kadunud memm ütles, et rahvustunnistuselt on tema kosmopoliit, kes pärit Eestimaalt. Teda viisid teise maailmasõja tuuled koos Eesti pataljoniga rindeõena Saksamaale välja. Kui sõda lõppes, naasis ta võõrsil sündinud väikese poja, minu isaga, tagasi Eestisse. Siin tundis ta end hoolimata stalinistlikust terrorist kõige turvalisemalt. Sest siin oli kodu, mille käekäik oli tema vastutada. Selle nimel ta ka tegutses, muutudes aastakümneteks nõukogude bürokraatiat oskuslikult kurnavaks vastikuks mutiks, kes võitles vanade parkide ja puude eest. Mul on väga hea meel, et memm suutis iseseisvuse taastamise ära näha. Tema kaitstud papa Jannseni õu on aga siiani hinnatud osa Tartu südamest. Head vabariigi aastapäeva!

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse