2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Karin Rask: "Surma ennast ma nii väga ei karda, küll aga haigusi, kuritegevust ja sõda."

Nädalavahetuseti piilume Naistelehe kullafondi ja meenutame koos paeluvaid persoonilugusid aastatetagustest aegadest. Täna küll minevikus väga kaugele ei lähe ja uudistame, kuidas rääkis näitleja Karin Rask aastal 2015 elu väikeste asjade võludest ja valudest.

«Kui küsida, kas ma kardan surma, on vastus vist nii ja naa. Seda, mis tuleb pärast surma, kas on ehk võimalus pääseda paradiisi või rändavad hinged järgmistesse eludesse või pole hoopistükkis mitte midagi, ei tea ju tegelikult keegi. Usun kuskil sisimas, et kui püüda oma elu elada igas hetkes võimalikult õiglaselt, arvestavalt, hoolivalt ja armastavalt, ei saa seal midagi väga hullu ees oodata,» arutleb naine.

Näitleja tunnistab, et see on väga põnev teema. Surm ja armastus on nii kirjanduses, muusikas kui ka teatris-kinos ju kõige enam käsitletud teemad, teab ta. «Miks? Sest need on nii salapärased. Mõlemad huvitavad absoluutselt kõiki inimesi, » lausub ta.

Kuid ta on üsna kindel, et kõigile inimestele on elus antud mingi ülesanne. «Mulle on kunagi öeldud, et minu n-ö eluülesanne on õppida iseseisvust.» 

«Surma ennast ma nii väga ei karda, küll aga haigusi, kuritegevust ja sõda. Kummaline, et praegu lisandub siia lausesse ka see viimane sõna ning see mõjub täiesti realistlikuna. Mäletan, et lapsena lugesin raamatuid sõjast ja kangelastest ning mõtlesin, jumal tänatud, et mina elan ajal ja kohas, kus sõda ei ole. Nüüd ei saa selles enam päriselt nii kindel olla,» ohkab näitlejanna.

Naine ei karda, et meie väikesel kodumaal juhtub sama, mis Ukrainas või et kohe algab kolmas maailmasõda. «Pigem midagi sellist, mida ma ei oskagi õigesti sõnastada — mul on tunne, et maailm on muutunud, et sellist rahutut õhkkonda nagu praegu pole aastakümneid olnud või vähemalt pole olnud meile nii lähedal. Loodan, et hetkel saab seda muutumise suunda veel positiivselt mõjutada,» arvab ta.

Mingil hetkel tundis Karin, et peale näitlemise võiks tema tööelus veel midagi muud olla, aga kindlasti midagi, mis on seotud loomisega. Midagi päris tema oma. Karin oli juba aastaid käinud Uuskasutuskeskuses vabatahtlikuks, teadmata, et sellest saab alguse tema «päris oma asi». Pusletükid asetusid oma kohtadele ja sündis Kalamaja Printsess, mida õmmeldakse vanadest Uuskasutuskeskusest pärit riietest ja kangastest. «Tagantjärele mõeldes oli see tegelikult üsna loomulik asjade käik. Olen lapsest saati armastanud maalida ja joonistada — õliga, söega. Tegin ka linoollõiget,» kirjeldab ta oma elu kannapööret.

Nii ongi ta juba mõnda aega olnud lastemoemärgi omanik, disainer, müüja, turundaja ja autojuht. Hõbelusikas suus ja käes «Mina küll ei arva, et mul kõik õnnestub,» lausub Karin, kui oma tegemiste peale mõtlema jääb. Ta ei oska küll kohe ja siinsamas öelda, mis tal ebaõnnestunud on, kuid väga edukaks ennast samuti ei pea. «Jah, ma ei hakka kunagi millegagi pihta enne, kui pole sügavalt järele mõelnud, seetõttu väheneb ebaõnnestumise võimalus miinimumini. Kalamaja Printsessi kaalusin viis aastat,» toob ta näite. Veel hindab naine end visaks tüübiks, kes asju naljalt pooleli ei jäta. «Aga vastu seina ma muidugi ka ei jookse.» Praegu on Karin oma eluga rahul. 

(Anu Hammer)

Loe ka neid lugusid