2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Kaisa Selde sai lõpuks üle lapsepõlvest pärit hingetraumast

Nädalavahetuseti piilume Naistelehe kullafondi ja meenutame koos lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid.

Üsna varsti esietendub tõsielulavastus "Baariteraapia", kus endine näitlejapaar Mart Müürisepp ja Kaisa Selde proovivad oma suhet analüüsides teiste inimeste suhteid parendada. Sedapuhku on igati paslik meenutada möödunud suve avameelselt kaanelugu Kaisa Seldega.

«Teatrisse tööleminekust saati pole mul nii vaba suve olnudki kui eelseisev, seega on piisavalt aega puhata, mängida ja muusikatunde võtta. Kavatsen reisida ning palju aega looduses veeta, kas või vanemate aias näppe mulda ajades. Ehk teisisõnu ootab mind ees eneselaadimise aeg.» Inspireeriv töö Tegelikult tundub komöödia Kaisa puhul ehk pisut ootamatu žanr. Naised ju üldjuhul end sellega väga Kaisa Selde: «Suurimat valu teeb enesekriitika.»

«Ma suhtun nalja täie tõsidusega, kui nii võib öelda. Veider, et on tekkinud kuvand koomikust kui üheplaanilisest loojast ja lihtsast inimesest. Tänapäeval on maailmas nii palju negatiivsust, et tuleks rohkem respekteerida inimesi, kes julgevad käsitleda tõsiseid teemasid läbi huumori,» ütleb ta mõtlikult ja lisab, et tegelikult on temagi elus olnud piisavalt seiku, millest saaks vabalt komöödia tarbeks ainest ammutada.

«Suur komöödiaõhtu» oli väljakutse mitmes mõttes. Esiteks puutus Kaisa seal kokku laulmisega, millest ta üritas aastaid hoiduda. Teiseks nõudis saates osalemine korraliku ajaplaneerimist. Kui sellega toime ei tule, võib olukord üle pea kasvada. «Kartsin kohutavalt, kas ikka suudan saate enda teatrigraafikusse paigutada,» meenutab Kaisa nüüd. «Mõni etendus ja proov sattusidki saatega samale ajale, kuid õnneks tuldi mulle mõlemalt poolt vastu. Nõnda sai kõik ilusti
tehtud.»

Saatele on Kaisa aga igati tänulik. Oma ala professionaalidega koos töötades mõistis ta, et peab võtma julguse kokku ja hakkama laulutunde võtma. «Olen juba ammu tundnud, et võiks seda õppima minna. Viimati laulsin algklassides. Pärast põhikooli vahetamist, kui vahetus ka mu lauluõpetaja, pole ma aga julgenud suud suurt lahti teha. Juhtus see, mida ikka pahatihti ette tuleb – õpetaja ütles, et ma ei oska laulda. Niimoodi kadus mul ka selle vastu huvi,» meenutab Kaisa ja tunnistab, et öeldu jäi veel pikalt hinge kriipima. Alateadlikult üritas ta laulmisest alati hoiduda. «Ülikoolis tudeerides aga õpetati meid pigem selle tahu pealt, et nukukunst on füüsiline teater. Seega puudusid ka laulutunnid. Nüüd, tööelus näen aina rohkem, et on vaja laulda. Seega võtsin end lõpuks kätte ja hakkasin võtma laulu- ja hääleseadetunde.»

Õelus teeb haiget

Kaisa välimus on silmapaistev – ta on pikk, blond ja modellifiguuriga. Tundub, et tihti on rollide jaotamisel sellest ka lähtutud. Kaisa esimene suur teleroll seriaalis «Kartulid ja apelsinid» lõi temast kuvandi, mida on küllaltki raske murda. Mäletatavasti kehastus ta seal ülbeks meesteõgijaks.

Kaisa tõsineb sellele mõeldes ja vastab lihtsalt: «Kui nii on, siis on. Eks see anna ka inimestest mingi kindla pildi. See on naljakas, kuidas vaatajad jäävad rolli nii väga uskuma, et hakkavadki sind selleks kehastatud tegelaseks pidama. Ühelt poolt on see loomulikult suur kompliment – ju ma mängin lihtsalt nii usutavalt! Samas on see tüütu. Inimesed võtavad kuvandi vastu ja võivad seetõttu väga õelad olla. Nad kannavad rolli näitlejale otse üle.»

Samas ei vaeva ta oma pead eelarvamustega ja sõnab naerdes, et välimus on petlik. «Olen natuurilt väga rahulik ja kaalutlev inimene, tänu sellele suudan pingelistes olukordades rahu säilitada.»

Kaisa ametiga kaasneb paratamatult kõrgendatud tähelepanu. Teatritegelaste seas on teadagi kardetuim isik kriitik, kuid Kaisa hindab läbimõeldud kriitikat, isegi kui see teeb haiget. «Tore lugu juhtus minu kunagise sooloetendusega «1i». Üks naisterahvas kirjutas lavastusest nii negatiivse arvustuse, et see köitis teiste kriitikute tähelepanu. Suuresti tänu temale ilmus sellest ka järgmine arvustus ajalehes Sirp. Olgem ausad, kui kriitik nimetab nukunäitleja vormirõivastusse kuuluvat peakatet tõsimeeli mesinikumütsiks, püüab see korralikult tähelepanu!»

Perfektsuse poole

Kuigi professionaalide tagasiside on alati teretulnud ja öeldu saab edaspidiseks kõrva taha panna, on Kaisa suurim kriitik ta ise. Isegi siis, kui kõik tundub ideaalselt kulgevat, pole ta enda tegemistega viimase hetkeni rahul. «Lavastaja ja kolleegid jagavad konstruktiivset kriitikat ja selle üle olen ma alati väga tänulik, kuid iseenda suhtes olen väga karm. Tahaksin kõike kohe paremini teha. Ikka kiiremini ja kõrgemale! Siis tuleb küll aeg-ajalt nutt kurku, kui ma ei suuda endale püstitatud eesmärke lennult täita,» ütleb noor naine ausalt.

Ehk pole see Kaisale õige elukutse, kui teda sellised tunded valdavad? Kaisa mõtleb hetke ja tunnistab, et nagu paljud teised, on temagi proovinud erinevaid ameteid. Kuid näitlemine – kuigi see polnud tema esimene valik – on talle väga meeltmööda. «Ma tegelesin keskkooli kõrvalt ajakirjandusega, samuti olen töötanud barista ja ettekandjana. Ühel hetkel sai minust ärijuht ja mingil ajaperioodil töötasin ka avalike suhete vallas. Ükski polnud aga päris õige ja nõnda ma jõudsingi teatrisse.»

Tülid laval koju kaasa ei tule

«Näitlemine on minu töö,» ütleb Kaisa veenvalt, kuid usub, et töö ei tohi hakata elu dikteerima. Ta loodab, et ajad, mil number üks olemise nimel loobuti perekonnast ja vabast ajast ning pühenduti vaid teatrile, on möödas. Leidub ju meie tippnäitlejannade seas hulgaliselt neid, kes suudavad lava- ja pereelu ühendada.

Nõnda tuleks töö- ja eraelu alati lahus hoida, isegi kui ollakse lavaväliselt lähedased. «Olen alati üritanud seda teha. Töötan küll tihtilugu koos heade sõpradega, kuid proovisaalis tekkinud tülid jäägu sinna. Keegi ei võta seda mängu endaga koju kaasa.»

Millised on Kaisa tulevikuplaanid? Kuidas näeb ta ennast viie või kümne aasta pärast? Kaisa ei oska ega tahagi sellele vastata. «Ma ei välista seda, et minust saab suurlinna diiva, ega sedagi, et kasvatan maakodus kümmet last ja pean viljapuuaeda … Katsun elada hetkes ega oska prognoosida, kuhu elu mind aastate pärast viinud on. Tahaksin ikka õnnelik olla!»

Üks, mida Kaisa aga elus väga oluliseks peab, on perekond ja lähedased. Olgu kõige armsamad pärit siis teatrist, sugulasteringist või hoopis telesarjast. Loeb see, et hoitakse kokku ja toetatakse üksteist. «Ainult nii on võimalik elada ja hingata sellisena, nagu ise täpselt tahad.»

Loe ka neid lugusid