2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Manona Paris: "Halba suhet lõpetada julgevaid emasid peaks hoopis tunnustama!"

Mingi osa minust ei suuda siiani uskuda, et me ikka veel lõksutame teemal, et hea ema on ilmtingimata abielus. Riigis, kus lõviosa lastest sünnib väljaspool abielu ja pooled abieludest lahutatakse, on abielu juba ammu muutunud ilusaks lehvikeseks, millega võib, aga ei pea oma armastust kaunistama. Söandan aastatepikkuse vaatlustulemuse põhjal täheldada: meil oleks just vaja tunnustada emasid, kes on julgenud halvaks muutunud ühenduse lõpetada ning sellega säästa enda ja oma laste vaimset (ja mõnikord ka füüsilist) tasakaalu.

Kõige kurvem ongi see, et eelmisesse nädalasse mahtus küllaga üksikemade halvustamist. Kõrghetk oli sel paraku viide üksi jäänud naise ebastabiilsusele ja moraalitusele. Kohati esineb suisa halenaljakaid seiku. Nii ironiseeris üks meie toimetuse daame, kahte last kasvatav tegus üksikema, et tema ei teadnudki, et igaks jõuluks uus mees antakse, keda lastele tutvustada.

Uskumatu, kuidas 19. sajand ikka veel meie ellu läbi kõverpeeglite sisse tungib. Kõige jahmatavam ongi, et paljud abielustaatuse nõudjad ja üksikemade halvustajad pole ise abielus olnud. Või ei näita üles mingit kavatsust oma laste emad ära kosida. Kui me aga nõuame teistelt nende tavade järgimist, mida me ise ei taha täita, on see signaal kahepalgelisusest. Inimlikkuse kaotamisest.

Elu on paraku näidanud, et sõrmusest ja ühisest perekonnanimest õnnelikuks eluks ega lastele hea kodu loomiseks ei piisa. Märksa tähtsamad on need lubadused, mis eelnevad abielule ja mida koos elades kasvatada. Jah, ma pühendun sulle, nii heas kui ka halvas. Jah, kui me mõlemad tahame, saame lapsed ja kasvatame nad koos üles. Jah, me kasvame koos, üksteist aidates ja abistades. Ning viimaks: kui meil peaks ka juhtuma nii, et armastus saab otsa, siis oleme ausad enda ja oma laste ees ning anname endale uue võimaluse. Pole midagi hullemat kui hapuks läinud abielu, mis sõrmustega surve alla panduna ümbruskonda oma negatiivse energiaga kiiritab.

Sestap, head Naistelehe lugejad, kelle seas, ma tean, on palju üksikemasid ning üksikemade tütreid ja poegi. Teid (ja meid, sest ka mina olen üksikema tütar) kõiki on kasvatanud aasta naised. Sajandi naised. Sest kuigi me võime öelda, et lapse kasvatamiseks on vaja meest ja naist, on selle ainu­õigeks seadmine sama absurdne kui eeldada kodumaa kevadelt kalendris märgitud kuudest kinnipidamist.

Sel nädalal soovitan …

  • lugeda, kuidas ära tunda lahkukasvamist.
  • teha kuusevõrsetest limonaadi.
  • käärida käised üles ja nühkida terrass puhtaks – küll ka päike ükskord ilma soojaks kütab.
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid