2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Manona Paris: "Aasta ema veeklaasiskandaalis on veel üks külg, mis mind veidi kurvaks teeb."

Aasta ema veeklaasiskandaalis on veel üks külg, mis mind veidi kurvaks teeb. Nimelt et peale abielu peab väärikas kandidaat olema ema ka tublidele lastele. Pole küll täpselt kirjas, mis on tublide kriteeriumid, ent need on meil ju ammu ühiskondlikult paika pandud: tark, terve, sõnakuulelik, viisakas ja viks. Seitlis juuste ja läikivate kingakestega, nagu 1930ndate kommipaberil. Ja oh kui palju on meil selliseid lapsi, kes mitte kuidagi ei saa nendele kriteeriumidele vastata.

Mitte sellepärast, et nad oleks kuidagi halvad. Nad on lihtsalt teistmoodi. Ei suuda suure tõenäosusega laulda sulle «Ema südant» ega vahest isegi kaarti joonistada. Võib-olla ei suuda isegi öelda «Emme, ma armastan sind» teisiti kui silmadega.

Me võime ju mõelda, et oleme ühiskonnana arenenud nii kaugele, et tunnustame ja toetame igasuguseid lapsi. Et tublidus tähendab ikka tublit last, mitte mingit tõuterminit. Aga nagu iga veidigi erilise lapse vanem on kogenud, võivad põrandapraod, kuhu kukkuda, üsna laiad olla.

Need praod varitsevad peaaegu igal pool. Üks asi on eriliste laste puksimine erikoolidesse silma alt ära, tuues põhjenduseks, et me ei saa hakkama. Juba enne proovimistki. Teine on lähikondlaste võõristus: miks ta sul ikkagi selline on? Mis sa selleks tegid? Või hoopis ei teinud? Äkki on lihtsalt kasvatamata?

Iga vähegi erilise lapse ema teab, kui raske on sellises olukorras jääda rahulikuks, naeratavaks ja jõudu kaotamata oma asju edasi ajada. Aga sa pead, muud ei jää üle. Sa oled andnud lapsele elu ja pead nüüd seda mõtestama, leiab Margit Härma, kelle südameverega on kirjutatud meie kaanelugu, kus kaks autistliku poisi ema vahetavad kogemusi tugevusest, ohvri tapmisest ja valgusest tunneli lõpus.

Mõistan, et igasugused parimate valimised on nagu missikonkursid – see on kellegi sõu, kus pole kohustuslik osaleda. Mingid märgid jäävad aga ühiskonda kõlama ja ma ei tahaks, et ükski ema tunneks end natukegi vähem väärtuslikuna, sest ei mahu kellegi ideaalnaise piparkoogivormi. Me kõik oleme tublid omal moel. Abielus või mitte. Lastega, kes suudavad esimeses klassis tsiteerida Nietzschet, või siis mitte. Peaasi on, et mitte lootuse, usu ja armastuseta. Siis saab kõigega hakkama.

Sel nädalal …

  • soovitan innustuda päikeselisest Terjest, kes sammub kartmatult (koos Naistelehega) läbi erinevate elukäänakute. 
  • üritan ohjeldada oma vintage-sõltuvust, aga Malle Pajula ei lase. Olgu ta kiidetud. 
  • käin vaimus koos Mari Kukega tantradeidil.

Loe ka neid lugusid