2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves avalikustas enda uue restorani nime!

Kas sa kolid nüüd päriselt Hiiumaale? Mis Kadri Keiust saab? Hulluks oled läinud või? Umbes sellised, õnneks ka risti vastupidised on ­olnud sõprade ja tuttavate reaktsioonid kuuldes, et otsustasin Tallinnasse kodu ostmata jätta ja muudkui Hiiumaa vahet sõelun.

Tõsi ta on, päev enne pealinna korteri ostulepingu sõlmimist vaatasin endale sügavalt silma ja küsisin: Evelin, kas sinu päris-päris kodu, millesse sa investeerid oma rahakese ja võtad paarikümneks aastaks laenu peale, asub ikka kivihoonete keskel kuskil betoonmaja viiendal korrusel? «Ei» oli hetkega mu kindel vastus iseendale ja ütlesingi arendajale koha üles.

Milline kergendus mind tabas! Sest otse loomulikult asub minu kodu ju maal. Kusagil seal, kus on meri hoomatav ja kuulda linnulaulu. Kus saab paljajalu toast välja astuda. Seal on kindlasti jupike päris metsikut loodust. Kui edasi unistada, on seal hästi suur köök, mis on samas ka elutuba, nii-öelda eluköök. Selle köögi süda on pliit ja perenaine. Ja seal käib hästi palju toredaid inimesi külas, kellele perenaine südamest süüa teeb.

Aeglase elu ulm

Täpselt seda ma nüüd Hiiumaale tegema lähengi. Mitte veel päriseks, esialgu ainult suveks. Mitte veel oma koju, aga armsate tuttavate käest üüritud suvemajja. Muu aga on täpselt nagu unistus: suur tore eluköök, meri ja roog akna taga ning tohutu suveterrass. Aga miks ikkagi Hiiumaa? Seal on ju nii hirmus vaikne, pole kuhugi minnagi, päritakse edasi. Nõus, paljud inimesed lähevad kodust välja selleks et pidutseda, melutseda, rahvamassi ära kaduda ... Aga on ka teistsuguseid: kes otsivad vaikust, kes tahavad aja maha võtta. Aeglast elu! Kasvõi korrakski. See ongi Hiiumaa olemus: sind aeglustada, lihtsalt rattalt maha võtta, et sa üldse oleksid võimeline mõttemarsi oma peas peatama ning loodusega kontakti astuma. Aduma, et meremüha ei vaibu minutikski, vaid hoiab sul meeles, et mere käes on lõpliku otsuse hoovad, kas ja millal sa kala või üldse saarelt minema saad. Tunnetada, et linnud mitte ei röögi, vaid rõkkavad, ja see on nii puhtast rõõmust. Mõista, et kiirustamine ei vii sind iial õnnele lähemale, pigem vastupidi.

Aeglane elu. Aeg iseendale ja kallitele. Aeglane ärkamine ja aeglane uni. Aeglane toit ja pikk-pikk pai. Seda tahan meeles hoida ja oma koduresto külalistele pakkuda. Sinna Nasva küla toredasse kaptenimajja kolib suveks kõik see meie väike pere. Schubert töötab seal koerana. Kadri on lubanud koos sõpradega appi kokkama ja teenindama tulla. Sinna tuleb Evelini köök koos spetsiaalselt Hiiumaa jaoks meisterdatud süsitumeda leivaga. Ja sõber Siimu suveterrass tuleb ka, kui ilmad soojaks ja rahvas liikuma hakkab. Nii et suuremat sorti sööki saab ette tellides, ahjuvõikusid, suitsukala ja mullijooke aga niisama sisse astudes. Kui pererahvas kodus, siis midagi ikka pakutakse ...

Nime panime lapsukesele samuti ära: Roog. Selle leiu üle oleme hiigla uhked. Sest peale imeilusa kuju on sel ka mitu toredat tähendust. Saarele mõeldes muidugi pilliroog ja rookatused. Toidule mõeldes – hüva roog ongi juba pool õnne! Ja hiiu keeles tähistab roog kalarootsu, seda, mis kalakest koos ja elus hoiab. Kui sellest veel vähe on, tähendab sama sõnatüvi hollandi keeles rukist. Sõna kui sümfoonia!

Mai teiseks pooleks oleme me valmis. Ma olen nii rõõmus, et Eestisse on jõudnud uus trend minna välismaale sööma. Hiiumaa on kõige võluvam välismaa, mida hing ihaleda oskaks. Aitäh, Dagö, mu arm, et meid tulla lubasid!

Loe ka neid lugusid