2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Manona Paris: "See nädal on mulle õpetanud, kuidas usaldada saatust."

Aus ülestunnistus: vaikne kulgemine nii, nagu elu juhatab, on minu jaoks siiani kõige keerulisem asi maailmas. Ma kohe pean vastu astuma, mässama, proovima vastuvoolu ujuda või mingil muul moel paikapandut trotsima.

Olin juba koolis selline. Pinginaaber täheldas, et pole kunagi näinud Kalade tähtkujus nii jäärapäist isendit, kes alati pea ees tulle viskub.

See nädal on mulle õpetanud, kuidas usaldada saatust. Või, noh, elu. Tundub, nagu oleks tee selle Naistelehe numbri juurde olnud takistusrada, mis palistatud pisikeste õppetundidega. Kord ei tööta tehnika, siis ütleb üles inimfaktor. Kõik on arusaadav ja mõistetav, ent kokku tundub nii.

Kui aga loodu parim osa põrmu variseb, polegi teha muud, kui jääda ootele, kuniks universum ise oma lõputus tarkuses asjad vajalikku kohta käänab. Ja kui ei kääna – järelikult oli seekord siis nii vaja. Luhtumisi pole olemas. On vaid kogemused, millest tuleb teha vajalikud järeldused, mõnikord mitu korraga. Elu seegi.

Mulle sümpatiseerib mu kalli sõbra ja suure eeskuju Epu intervjuus eluterve süüdimatuse printsiip. Nagu temagi, olen ka mina Wendy sündroomi kõige pesuehtsam ohver. Inimene, kes arvab, et tema on ilmasammas, ja kui teda ei ole, lõpetab maailm pöörlemise. Või siis vähemalt õiges suunas tiirlemise.

Tegelikult ka või? Ega ikka lõpeta küll. Selle nädala keskel tegin oma perele «Eppu»: pakkisin asjad ja sõitsin neljaks päevaks Jūrmalasse. Magama. Et ma ei suhtleks kodustega vaid teemal «Issand, ma ei jaksa kõike ise teha». Et tööl ei paistaks minu arvuti tagant ainult vaevatud silmad ja «Oota, ma teen kohe ise ...».

Kirjutan neid ridu trükipäeva lõuna ajal. Seekord on tavapärasega võrreldes märksa rohkem lahtisi otsi. Ent olen otsustanud mitte muretseda. Rüüpan vaikselt Lätimaalt toodud sõstrajooki ja mõtlen sellele, kui lahe on tegelikult elu. Ja kuidas selleks, et tõeliselt looduga üheks saada, tuleb end mõnikord täiesti vabaks lasta ehk teisisõnu rakendada süüdimatuse printsiipi. Teha nii, et endal oleks hea. Siis on ka kõigil teistel, kes sinust sõltuvad – ja me kõik sõltume vähemal või rohkemal määral üksteisest –, hea ja väga hea olla. Mõnusat eluterve süüdimatuse kooli!

Sel nädalal …

• soovitan lugeda igavese hipi eneseotsingutest.

• suristada hommikusöögi asemel kokku üks hea smuuti.

• avastada ka enda jaoks mitsellaarvee võlujõud.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid