2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Igavene hipi: «Ei olnud nii, et hüppad ühest voodist teise.»

«Pole olemas endiseid hipisid – sa kas oled hipi või ei ole,» ütleb lillelapselikku filosoofiat endiselt au sees hoidev Aksel Lampmann ja kahetseb, et oma praeguse naisega juba noorpõlves tuttavaks ei saanud.

Koppelmaa külas asuvas mõnusalt boheemlaslikus elamises võtab meid vastu halli punupatsi ja laia habemega mees ning asub kohe pragama, kuidas me küll kohta üles ei leidnud, kui siia on ometi nii lihtne tulla. Samal ajal kissitab ta silmi ja hoiab naeru tagasi. Aksel Lampmann (62) on üks tegelastest kinolinal näidatavas dokumentaalfilmis «Nõukogude hipi» ja tulime uurima, kuidas elas üks hipi nõukogude ajal ja kuidas elab nüüd. Aksel võtab koduõuele ehitatud varjualuses istet, sõlmib sõrmed kõhule risti ja kuulatab vihmakrabinat katusel.

Viimased kümme aastat oli mees kaugsõiduautojuht, nüüd aga hakkab, olgugi et sunnitud olukorras, puhkama. Korralist puhkust pole ta võtnud oma kakskümmend aastat jutti. «Aasta ja üks kuu on pensini jäänud … Lolli peaga olen vanas eas lapsed valmis teinud, käivad mul veel koolis,» ütleb mees ühest küljest naljatlemisi, teisalt mõnevõrra murelikult. Lapsi on tal kokku olnud neli, elus on kolm: 34aastane Sondra varasemast ning 20aastane Johannes Aksel ja 18aastane Jakob Anton praegusest abielust.

Kaitseingel päästis elu

«Mulle istub tolerantne ellusuhtumine. On alati istunud. Ela ise ja lase teistel elada,» ütleb Aksel, kelle hipivaimustus sai alguse 1967. aastal malevas olles. Sealne grupivaim ja hea muusika võlusid teda. Enne hipiliikumist olid popid biitnikud, kelle filosoofia ja ideoloogia põhines kindlal veendumusel, et loomulikku surma nende generatsioon ei sure, enne hävitab kõik elava globaalne katastroof. Seepärast elatigi ennast­hävitavalt. Akselist kümme aastat vanemad sõbrad olid biitnike andunud fännid, lugesid Kerouaci ja imetlesid James Deani, nii sai temagi sellest fänlusest osa. Mida aeg edasi, seda rohkem mõistis rahvas, et maailm võib siiski katastroofist pääseda. Kui ei saa midagi teha, saab midagi ikka teha, leidsid hipid. Ka mittemidagitegemine on suur asi. «Olla rahu ja armastuse poolel, igasuguse vägivalla vastu – see oli ja on minu ideaal,» ütleb Aksel, kellele istus just hipide rahuliikumine.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid