Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves: "Tegelikult tahaksin praegu nutta."

Kell saab kohe 2 öösel ja adun, et istun täna esimest korda laua äärde toolile – eelmine istumine oli autos, kui hommikul Kärdla arteesiakaevust vett käisin toomas. Jah, see, et inimesed tulevad linna vett varuma, on Hiiumaal tavaline praktika, sest saare tavavesi on väga pehme ja rauarikas. Ent see pole loomulikult ainus siinne eripära, mis toitlustustasutustele väljakutseid pakub.

Tegelikult tahaksin praegu nutta. Mõni tund tagasi saabus mandrilt end väga värske tooraine toojana reklaamiva tuntud ettevõtte kaup. Praegu veel paljut saarelt ei saa – just rohelist, ürte, salateid, marju jne. Vahetult pärast tellimuse ärasaatmist hoiatas üks tuttav tippkokk, et nemad saadavad pealinnas iga päev umbes kolmandiku tellitust tagasi, sest see pole lihtsalt kõlblik. Ent kuidas nõnda Hiiumaal toimetada? Kaupa ei transpordita siia sugugi iga päev. Nüüd istun siin keset ööd ja pean aru, mis saab meie jaanikuaegsetest päevadest – hallitanud marju ja mädanenud kurke ju klientidele pakkuma ei hakka ...

Kirjutan kurva kirja tollele «ekspressile» ja tegelikult lahendust ei tea. Pea on lihtsalt väsinud ja ilmselt lühises. Olin ju täna – meie esimese nädala viimasel päeval – puhta ihuüksinda siin Roogi restos toimetamas. Siiski – kaks kohalikku 14aastast neidu olid tulnud proovima, kas ja kuidas neile meeldiks meil abiks käia ja kas nad ka hakkama saavad. Mu partner Siim läks juba lõunase praamiga mandrile pilli mängima, sest nii oli enam kui aasta tagasi lubatud. Mina aga uksi kinni panna ei tahtnud.

Külalisi tuli ja tuli. Tuul muudkui tõusis ja tõusis ning mina muudkui jooksin ja jooksin. Tegelikult on ikka päris hull kõike korraga teha: head cappuccino’t, elegantseid käsitööpelmeene, varahommikust suitsukala katuselaastule sättida ja igasugu mudru grillida. Koogid ka veel ... Aju töötab nagu koorelahutaja – mis kuskil podiseb või mitu veel on ootamas. Lootsin sisimas, et ma vähemalt neid kõige kallimaid roogi – otse tulel või plangul – grillima ei pea hakkama, sest see on ju ometi Siimu töö, aga võta näpust ...

Just siis, kui olin värske lõhe kätte saanud, tulid kallid külalised, kes just seda õunapuuplangul grillituna proovida tahtsid. Suur oli kiusatus öelda «Vabandust, meri täna ei andnud», ent otsustasin riskida. Tellija oli kuidagi tuttava olekuga ja ääretult sümpaatne, lihtsalt ei tahtnud talle pettumust valmistada. Siis aga selgus jutuajamise käigus, et toda plangulõhet, mida mina veel kordagi meie Kamado grillil teinud polnud, ootas Hiiumaa kõige popima ja parema restorani peakokk ja omanik isiklikult! Appppiiii ... Aga teha polnud midagi muud kui süda kõvaks, plangule musi ja ... minek!

Rahustasin end lõpuks: Evelin, sul on siin kodurestoran, sa oskad ja armastad süüa teha, tee nüüd ka nii hästi ja armastusega kui võimalik ja kui läheb aia taha, siis nii kliendile ütledki ... ja teed talle midagi muud ...

Õnneks läks kõik hästi. Välja arvatud see, et Siim jäi viimasest praamist maha. Mulle tähendab see, et pean kõik üksinda homseks ette valmistama, koristama, koogid küpsetama ja nii edasi. Ent teadmine, et kuhugi pole taganeda, annab sulle määratu jõu ning avab su enese avamata laekaid. See tuletab taas meelde, et kõik on lõpuks peas kinni: sulle tundub, et seda kõike on liiga palju, et hakkama saada, aga kui otsast «entukalt» pihta hakkad, on kõik tehtav. Ja kuna peatoimetaja tahtis tänast kolumnit päev varem kui tavaliselt, möönan – tehtud – olen väsinud ja õnnelik!

Loe ka neid lugusid