Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves: "Politseiriik tavatähenduses on midagi agressiivset ja jõhkrat, à la käed kapotile, sõidukid kraavi rammitud ja kuul kuklasse, kui muidu kuss ei jää."

«Kuule, kuidas siin saarel politseiga on? Kas tohin väikese klaasi veini toidu kõrvale võtta? Paari tunniga see ju nagunii haihtub,» küsib tuttav klient, kui temaga juttu tehes joogitellimust võtan. Enne kui vastata jõuan (pooldan nagunii nulltolerantsi!), hüüab kõrvallauast, suurest hiidlaste seltskonnast üks atsakas daam, et ärgu mitte mõelgugi – Hiiumaa, see on tõeline politseiriik!

Politseiriik tavatähenduses on midagi agressiivset ja jõhkrat, à la käed kapotile, sõidukid kraavi rammitud ja kuul kuklasse, kui muidu kuss ei jää. Ent selle hiidlase mõnusa saareaktsendiga välja öeldus puudus igasugune vägivald, pigem oli grammike uhkustki tunda. Eestlasele ju meeldib tegelikult, kui kord on majas. Hiiumaal valitseb liikluses tõepoolest kord. Selline armas, ent rangelt tore ja turvaline tunne, mida pole kogenud kuskil mujal Eestimaal.

Ega ma selle peale enne palju mõelnud, kui avastasin, et sõidan saarel tihti 90 km tunnikiiruse alal pigem 83 km/h ja asulas ei tule mõttessegi üle viiekümne «kihutada». Igal pool mujal kulgeb liiklusvoog enamasti kiirusega piirang pluss 9. Esimese hooga mõtlesin, et ju see on saare üldise aeglase ja rahustava energia teene. Ent üha tihedamini saarel liiklema hakates märkasin, et politseid on siin näha harjumatult tihti nii asulates, suurematel ristmikel, praamisõidutrassil kui ka metsa vahel, täitsa üksildastes kohtades. Nad on olemas ja nähtavad, aga pole kurjad. Nad ei istu põõsas ega varitse, vaid seisavad rõõmsalt ja väärikalt teepervel. Kui sa neist möödud, siis vahel nad lehvitavad. Hiiumaa politseil on selline ilme, et nad teevad tööd inimeste abistamiseks, mitte ahistamiseks. Mis on ju tegelikult äge ja hämmastav – olen seesugust suhtumist varem ainult Ameerika Ühendriikides kohanud!

Rangelt stiilne

Üks vahva stiilinäide ka saare korrakaitsjatelt. Aastajagu päevi tagasi oli mu sõber Siim taas Hiiumaale pilli mängima kutsutud. Mandrimees saabus, nagu ikka, viimasel minutil, nii et õigeks ajaks kohale jõudmiseks ei jäänud muud üle kui mootorrattale tuld anda. Mis tähendas muu hulgas lubatust suuremat kiirust. Ta teadis küll, et Hiiumaal pole mõtet proovidagi kihutada – see lihtsalt ei jää tähelepanuta, kuna sellel saarel ei kiirustata ega kihutata –, aga otsustas riskida. Tegu oli päris suure festivaliga ja nii pidanuks terve bänd tema pärast ootama. Olles läbinud umbes kümme kilomeetrit, märkas ta ristteel politseid. Urrrrrrrrrrrr, muidugi ei jõudnud kiirust enam piirangusse suruda ja tahavaatepeegel näitas selgesti, et üks teel seisnud auto hakkas talle järgnema. Justnimelt järgnema, mitte jälitama: ei mingeid sireene ega vilkureid ...

Moosekant jätkas oma teekonda lubatud kiirusega, saabus festivalialale umbes akadeemilise veerandtunni võrra hiljem, mis tolles keskkonnas oli täiesti lubatud ega häirinud kedagi, parkis tsikli aia taha ja kargas vups! lavale.

Kontsert läks ülihästi, rahvas juubeldas, huilgas ja tantsis, nagu ikka nende bändi muusikaga, ning pillimeeste adrenaliin muudkui tõusis. Pärast kolmandat lisalugu tuli lõpuks lavalt maha tulla, et järgmistele esinejatele ruumi teha. Suur oli Siimu üllatus, kui esimese inimesena astus tema ette habras naine ja teatas rangel ilmel: «Väga hästi mängid pilli ja tore kontsert oli – aitäh! Aga kiiruse ületamise eest teen sulle ikkagi protokolli.»

Kas pole elegantne? Muide, saarel on ka see eripära, et kui põhjendad oma kihutamist praamile jõudmise vajadusega, saad kahekordse trahvi. Saarelt lahkumisega ei pea küll kellegi elu ohtu seadma. Lihtne, loogiline ja armas. Tere tulemast hoolivasse politseiriiki!

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid