3
fotot
Jaga:     
Naisteleht

TÄNANE SÜNNIPÄEVALINE HEIDI HANSO: „Olin võib-olla naisena ise tasakaalust väljas. Nüüd otsin rohkem ennast.“

Täna tähistab enda sünnipäeva Heidi Hanso (33) ja sedapuhku jagame täispikkuses lugemiseks ligi kuu tagasi ilmunud kaanelugu, kus naine räägib avameelselt enda igapäevaelust, enesearengust ning jagab elu õppetunde.

26.07.2018 | "Raske on leida kaaslast, kui ise juba elad unistuste elu."

Heidi Hanso muigab, et vahel on tal suisa kahju, et kaamerad enam tema kodus kogu aeg ei tööta, sest fenomenaalseid olukordi tuleb maal elades ette iga päev. Ta tunnistab, et elab oma unistuse sees. Hiljuti avas perenaine talu uksed maaelu­huvilistele. Ka Naisteleht käis ­Pajuvärava eluolu kaemas ja tegi uutele elanikele pai.

Saates «Meie pere ja muud loomad» kahel hooajal vaatajaid teleri ette naelutanud Pajuvärava talus veereb elu hooga edasi. Heidi (32) võtab hea meelega külalisi vastu, kui need oma soovist varakult teada annavad. Nagu ikka maal, algab ka Pajuväraval kibekiire tööaeg varastel hommikutundidel ja kestab hilisõhtuni välja. Rammu tuleb kasutada heinapalle nihutades ja hobustele ämbritega vett tassides. Kõik kokku on paraja jõusaali eest.

Perenaine tutvustab hea meelega lastele ja ka suurtele oma talu asukaid. «Mul on vahel selline tunne, et tänapäeva lapsed teavad paremini eksootilisi kui koduloomi. Ega kitsel ja lambal väga vahet tehta. Pajuväraval on loomad nii sõbralikud, et neile saab pai teha ja neid sülle võtta. On ainult üks kuri jäär Ülo, kes tuleb selleks ajaks arreteerida,» muigab Heidi, juhatades jäärast eemale hobuste ja siis pesukarude juurde. Lapsed saavad pisikese tasu ja pai eest ka ponisõitu. Ta loodab, et turismist kujuneb üks Pajuvärava talu sissetuleku­allikaid või vähemalt märkimisväärne osa sellest.

Loomad määravad suuresti, mis talus kasvab. Mullu oli Pajuväraval veidi enam lilli. «Hani Bibibi ja tema mees tegid aias väga selge selektsiooni, mis taimed võiksid siin kasvada,» naerab perenaine ja lisab, et tema meelest peakski kasvatama ainult selliseid asju, mida süüa sünnib.

Mõni asi on aga ka iluks hea. «Oma lillepeenardega ma ei hiilga, aga sain teadlikuks asjaolust, et hanedele ei maitse pojengid. Need on alles ja õitsevad,» naerab Heidi ja tutvustab ka kaht ainsat isetehtud maasikapeenart, kus õnneks punased maasikad veel peal. Neile ja kasvuhoonetele tõmbas ta targu aia ümber, et hanedel ja kitsedel-lammastel, kes alalõpmata oma aedikutest putku püüavad panna, ei tekiks mõtet kohe pere toidulauda puhtaks teha.

Viimane uus hobi on naisel seenekasvatus. Ta ostis seeneteadlasest onult hulga mütseeli ja langetas hunniku haavapuid. «Minust saab nüüd siin see Saaremaa austerservikute magnaat,» itsitab tegus Heidi.

Kui talutoimetused saavad õhtuks tehtud, istub ta arvuti taha kirjutama. Plaanis on välja anda raamat maaelust, milles oleks muhedad, armsad ja inspireerivad taluelu kogemuspõhised lood. «See pole elulooraamat, vaid selline, mida võid lugeda lastele õhtuks, aga millest leiavad midagi ka täiskasvanud,» räägib talu­perenaine plaanidest. See paneb küsimusi esitama.

Kas tõesti on talus loomi ja tööd vähemaks jäänud, et kirjatööks aega üle jääb?

Vastupidi. Kõike, nii töid kui ka loomi on juurde tulnud, aga enam pole saate näol väljundit seda maailmaga jagada. Mulle see aga meeldib, kirjutada samuti. Seetõttu püüan selleks ka aega leida. Vahepeal tuleb jällegi isu võtta kätte kaamera ja siis filmin oma tegevusi ning panen netti inimestele vaatamiseks üles.

Loomi on kõvasti juurde tulnud. Pajuväraval elavad hobused, pesukarud, 20 lammast-kitse, pardid, vutid, kanu on palju lisandunud. Bibibil on nüüd sõbranna ja mees. Ta on pesast nii-öelda välja lennanud ja ripsutab tiiba. Kogu lugu. Olen tema emana väga õnnetu, sest ta ei tee minust enam välja, vaatab ainult oma kaasat. Linnuemana on olukord keeruline, samas valmistab see mind ette, kui ükskord Uma ja Rajuga nii juhtub, et tulevad vastassoost kaaslased ja siis pole emadest enam sooja ega külma. Loodus ja loomad annavad hea õppetunni.

Kas sa saad ka kodust ära käia, näiteks mitmeks päevaks puhkama minna?

Käisin üksinda Horvaatias kolmepäevasel reisil ja see oli tõeline puhkus. Enne seda võtsin veel kolm päeva ja käisin läbi kõik oma sõbrad ja tuttavad nii Tallinnas kui ka Tartus. Samuti ihuüksinda. Sain terve päeva üksi Eesti Rahva Muuseumis ringi vaadata. Praegu on Uma ja Raju nii suured, et nad naudivad suve vanavanemate juures, ja mina tunnen, kui väga vajan kvaliteetaega iseendale.

Muus osas – naabrivalve aitab. Saan südamerahus paariks päevaks oma loomapargi naabrinaise hoolde jätta. Tema käib ja hoolitseb mu lindude-loomade eest. Saan rahulikult eemal olla. Tunnengi, et nüüd on see periood, mil pean võtma aega isiklikuks eluks. Mitte et selles plaanis siin märkimisväärseid asju oleks juhtunud, aga sõbrad, tuttavad ja aeg iseendale on need, mida endale rohkem lubada üritan. See on üks minu selle aasta lubadusi ja üritan seda pidada.

Lastega on mõttes väikene Türgi-reis enne septembrit. Minu õde Hille elab seal, Istanbulis. Ma pole kindel, kas minu rahakott lubab meid kõiki sinna lennutada, aga Uma läheb kindlasti. Tal on tädiga väga hea klapp ja kuna temal hakkab sügisest kool, saab ta sellise väikese reisi endale enne kooli algust.

Kuidas kool sinu ellu sobitub?

Kooli algus on minu kaootilise elu juures raskemgi, kui arvata oskasin. Seni pole ma kellestki ega millestki sõltunud. Kui näen, et ilm on halb ja lapsed ei taha lasteaeda minna, siis ma ei vii neid. Teen neile vaba päeva, sest mul on see võimalus nendega kodus olla. Nüüd tuleb mu ellu suur kohustus. See on väga põnev teema, mida ma pole veel lõpuni läbi mõelnud, kuidas see kõik olema hakkab. Logistika on maakohtades enamasti lahendatud ja lapsed iseseisvuvad. Kui mul mõni auto parajasti töötab, saan ka ise kooli viia.

Linnas oleks ilmselt lihtsam?

Ei usu.

Mis sunnib maale kolima ja jääma?

Arvan, et maaelu on täiesti väärtushinnangutepõhine ettevõtmine. Inimene teeb valiku, kas ta tahab linnastuda või maastuda. Pigem on kesktee leidmine raske. Tunnen, et tahan kindlasti tekitada enda ellu hästi palju olukordi, kus käin nii-öelda tsivilisatsioonis. Ma pole kindlasti see maainimene, kes avastab, et oi, pole pealinnas 20 aastat käinud. Pean vähemasti paar korda kuus saama kuhugi, kus on teised inimesed ja asjad. See, et talved on siin väga üksildased ja pimedad, on maaelu varjupool. Minul aga on vaja hästi palju suhelda. Suvel on väga lihtne, kogu aeg tunneb keegi huvi ja käib külas. Talved kipuvad olema depressiivsemad. Mul on hea meel tõdeda, et pärast saadet on minuga päris mitu inimest ühendust võtnud ja tänanud, et andsin neile julguse, et nad saavad ja tahavad minna maale elama. See, et kedagi selle projektiga inspireerisin, on mulle väga oluline.

Kas üksildane on ka seetõttu, et meest pole kõrval?

Kindlat kaaslast mul praegu pole ja see teeb mind vahel päris õnnetuks, aga loodetavasti ei tähenda see, et need asjad niimoodi jäävad. Arvan, et iga asi tuleb omal ajal ja laheneb täpselt nii, nagu lahenema peab. Mulle on oluline, et lähisuhted oleksid paigas. Väga tähtis on, et saaksin oma laste isaga suurepäraselt läbi. See on kõige tähtsam.

Praegu tegelikult ei tunnegi, et tahaksin kuhugi tutvumiskuulutust panna. Tajun, et olin võib-olla naisena ise tasakaalust väljas. Nüüd on olukord, kus otsin rohkem ennast, mitte suhet. Kõigepealt tuleb ennast korda teha, et mingi suhe üldse ellu mahuks ja toimiks. See suhe võib tulla kõige ootamatumal kujul üldse, aga see peab tulema siis, kui aeg on õige. Forsseeritult ei juhtu midagi. Selles mõttes jätan need unistuste mehe kriteeriumid kõik vabaks ...

Küll aga olen saanud kümneid fännikirju mingi­sugustelt Facebooki alias’telt, kes ütlevad, et neile meeldivad maatööd. Tahaks naljaga vastu kirjutada, et mulle meeldivad ka maatööd, aga mulle meeldiks rohkem, kui sul oleks mingi jaht kuskil Vahemeres. Üldiselt tulen väga hästi toime.

Seega saadet «Pajuvärava talu otsib ­peremeest» oodata ei ole?

Ei. Suhtesaadet minu elust küll ei tule. Samas arvan, et pole olemas ettemääratud suhte alguse keemiat. See võib tulla täiesti ootamatus olukorras ja miks ­mitte sündida telesaates. Maailmas on juhtunud, et need tutvumissaatest alguse saanud suhted jäävadki püsima, aga on ette tulnud ka olukordi, kus saate osaline armub hoopis kellessegi võttegrupist. Selles mõttes ma pigem soosin selliseid saateid, aga ise osaleda ei tahaks.

Rääkisin hiljuti ühe meessoost sõbraga, kellel on teisel pool Eestit samasugune vahva majapidamine ja teeb võrdlemisi sama asja, mida mina. Tema ütles, et väga raske on leida enda kõrvale kaaslast, kui sa ise juba elad oma unistuste elu. On keeruline võtta kedagi teist oma unistuse sisse või leida inimene, kellel on sama unistus ja kes on valmis sinu omasse sobituma ... Olen endale päris korraliku ampsu reaalsust kokku vaaritanud, aga mine tea. Kui tunnen, et tahan elada just nii kaootilist maaelu, toita loomi, kaevata seenepakke maasse või mütata heinarullidega, siis järsku keegi kuskil ikka tahab veel samasugust elu elada.

Tugevatel naistel vist ongi raske leida enda kõrvale sama tugevat meest.

Kui oled tugev inimene ja oled loonud endale ­selle reaalsuse, mida tahad, siis see, kes sinu ellu tuleb, peab tahtma teha neidsamu asju. See pole nii, et lähed klubisse ja leiad endale kaaslase. Või teistpidi: kui tuleb õige inimene, tuleb mõelda, kas sa oled oma talus ja valikutes nii kinni või valmis hoopis kõigest «enda» omast lahti laskma ja minema kaasa kellegi teise reaalsusega.

Arvan, et mingi saatus on ikkagi ette määratud. Tuleb see kaaslane, kaasas õppetund, mida ta sulle parajasti andma peab. Usun, et igal inimesel, kes teise inimese ellu tuleb, on talle midagi õpetada. Olen ka mõistnud, et tugevus võib tähendada mõnes teises kohas nõrkust.

Teistpidi: ei maksa unustada, et olen endiselt naisterahvas ja aeg-ajalt tahaks väga kellelegi ilus ja armas ja seksikas olla. Keegi, keda hoitakse, mitte keegi, kes ise kogu oma maailma juhib.

Olen viimasel ajal õppinud ja üritan õppida veel rohkem kuulama. Olen väga eneseteadlik inimene ja avastanud, et olen oma vaatenurkades väga kinni. Aga olen üritanud lahti lasta. Püüan rohkem kuulata ja otsin põhjendusi ning mõnes mõttes isegi vahel vabandusi inimestele, kes käituvad kuidagi minust erinevalt. Võib-olla püüan rohkem mõista. Kindlasti olen hakanud enam peeglisse vaatama, et miks minu elus on mingid asjad nii, nagu on. Sa ei saa muidu maailma muuta, kui ei alusta iseendast. Kui ma tahan tuua enda ellu küllust, pean välja mõtlema, miks see pole mul seni õnnestunud. Sel aastal tegelen väga palju taluelu kõrvalt sisekaemusega. See on põnev teekond.

HEIDI SISEKAEMUSLIKUD ÕPPETUNNID:

Heidi ütleb, et maaelu töötempo kiuste tuleb võtta enda jaoks aega. Ta toob välja mõned oma viimase aasta lubadused, millest ta kiivalt kinni hoiab.

1. Tuleb õppida minna laskma asjadel ja olukordadel ning inimestel. Olen väga kontrolliv nagu Neitsi tähtkujule omane. Ma küll pole mingi puhtuse- ega korra­friik, aga selline korrastatud mõtete friik olen küll, et pean kuidagi kõigel silma peal hoidma, ka isiklike suhete tasandil. See on üks asi, millel pean õppima minna laskma. Vahel lihtsalt tuleb asjadel lasta juhtuda ja kuidagi ei saa seda paremaks teha, kui püüad pidevalt kutsaripukis olla.

2. Enesearmastuse vallas teen praegu tõsist tööd. Võtan endale aega, selle pärast tunnen, et pean vahel käima kuskil ka ilma lasteta. Armastan üle kõige maailmas oma lapsi, aga leian siiski, et vanemana peab olema ka aega oma mõtetega üksi olemiseks.

3. Õhtuti mediteerin. Avastasin, et väga meditatiivne on üksinda autos sõita. Kui tahan, kuulan väga kõvasti raadiot ja karjun hästi valjusti kaasa kõiki laule, mida tean. Kui tahan, sõidan vaikuses ja lihtsalt vaatan või mõtlen oma mõtteid.

Loe ka neid lugusid