2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves: "Pole olemas pilvitut õnne ega inimesi, kes niisama õhust ja armastusest elavad."

Järjekordne reisibuss keerab meie parklasse ja õuele valgub üle neljakümne kontvõõra. Juba ei tea mitmes kord. Ei mingit etteteatamist, ammugi kokkuleppimist. Huvitav, kas tõesti on nii raske selle peale tulla, et kui kaks inimest peavad pisikest kodurestorani, pole neil võimalik ekskursioonibusse teenindada: maja lugu pajatada, fotosid teha ja lihtsalt juttu ­puhuda. Kes siis samal ajal süüa teeb ja restorani kliente teenindab?

Enamik inimesi saab õnneks üsna kiiresti aru, missugusesse täbarasse olukorda niisugune ootamatu bussitäis pererahva viib. Aga mõned ei saa ka. Näiteks ühe erakonna eakad lükkasid neile vastu läinud sõber Siimu küünarnukkidega eemale ja teatasid, et neil on õigus Eestimaal igal pool käia! Seda hoolimata sellest, et väravas ilutseb suur silt «Closed» («Äh, õppige eesti keel ära, me ei pruugi sellest arugi saada!»). «Nagu nõukogude võim!» kommenteerisid kohkunud sõbrad, kes tol sajusel hommikul vihma eest meie terrassile peitu olid pugenud.

Kõige kentsakamad on aga need kontvõõrad, kes hoogsalt sulle pliidi ette või lao nurka välja murravad. Vaatavad uurivalt ringi ja siis urahtavad, kulm kortsus: «Ja kus teil see kokk siin siis on? Ega te ometi ise süüa tee?!»

Déjà vu, jälle!

Meenuvad samalaadsed olukorrad mu eelmisest elust. Ikka ja taas, üldse mitte harva, sõitis mõni auto õuele. Rahvas astus välja ja asus ringi vaatama. Ei aidanud ükski selgitus, et see on lihtsalt kodu ja meile näiteks ei tule pähegi teie kodu ilma igasuguse kontakti ning kokkuleppeta vaatama tulla. Need­samad uudistajad ei uskunud enamasti ka seda, et ma ise oma lillepeenraid ja kasvuhoonet hooldan ning köögis süüa teen. Veelgi enam, oli ka neid, kes ülepea ei uskunud, et ma päriselt ka oma imikuga seal Mulgimaa metsas elasin. «Küllap see üks reklaamijutt ole,» nentisid nad tavaliselt.

Nüüd, uuesti samalaadset kogedes mõtlen tihti sellele, kust sellised seosed tulevad. Et kui on tuntud inimene, ega ta siis PÄRISELT midagi ise tee. Minu Võrumaa vanaema ütles selliste kohta: «Ei need saksad söö ega situ, on nii­sama ilusad.» Nüüd tean, et ta viskas nalja, aga lapsena tahtsin kangesti ­kohata seda sorti saksasid, kes niisama ilusad saavad olla ja selleks mitte midagi tegema ega vajama pea.

Kuna ma aga selliste tegelaste olemasolu enam ei usu, tahan teilegi, armsad lugejad ja kallid külalised, kinnitada: pole olemas pilvitut õnne ega inimesi, kes niisama õhust ja armastusest elavad. Muidugi on olemas lihtsamaid ja vaevalisemaid äraelamise ning eneseteostuse viise. Ent kui sa teed seda, mida armastad, annab see sulle määratu jõu. Sa suudad kordades rohkem teha kui lihtsalt sissetuleku pärast kohust täites. Tunnistan ausalt, et ega ma arvanud, et suudan päevast päeva pärast resto sulgemist öösel veel järgmiseks päevaks kooke küpsetada ja teisteks toitudeks ettevalmistusi teha, koristamisest rääkimata. Et siis hommikul taas otsast alata. Ja mis seal salata, säravalt puhtas köögis, kasutades värsket ja imelist kohalikku toorainet, on see lihtsalt lust ja rõõm. Mis sest, et õhtuks on kõigest nagu sõda üle käinud ja endal puhuti tunne, nagu oleks ka ise tanki alla jäänud. Aga inimeste rõõm ja tänu laevad su uue energiaga ning kõik kestab edasi. Nii et Tammsaarel on muidugi õigus: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Töö ja elu ja inimeste ning oma maa armastus. Olen tänulik selle võimaluse eest teid teenida, kallid külalised!

Loe ka neid lugusid