5
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Ülle Lichtfeldt avaldab, miks ta oma juuksed tegelikult maha lõikas

Nädalavahetuseti piilume Naistelehe kullafondi ja meenutame koos lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid. Täna meenutame Ülle Lichtfeldt'iga tehtud intervjuud, kus ta rääkis muuhulgas soengumuutuse põhjustest. Ära unusta ka kauneid pilte imetlemast!

03.02.2016 | Marlene Dietrich oli omal ajal üks Hollywoodi kõmulisemaid, glamuursemaid, ent mõneti ka traagilisemaid näitlejannasid. Ülle Lichtfeldt on üks Eesti tunnustatumaid, kõmulisemaid ja armastatumaid näitlejannasid. Milliseid paralleele kahe naise elus veel tõmmata võiks?

Rakvere teatri näitleja Ülle Lichtfeldt (45) ütleb, et võib end lugeda õnnelikuks naiseks. Näitlejakarjääri jooksul on ta saanud mängida palju rolle, mis talle tõeliselt ja sügavuti korda lähevad. Peagi saab rollide rida täiendust. Nimelt hakkab ta Eili Neuhausi lavastuses kehastama Marlene Dietrichit.

Kui Ülle Naistelehe fotoseeria tarbeks Hollywoodi kuldajastu staariks kehastub, ei teki korrakski mõtet, et tema enese olemus piltidel kaduma läheks − iseloom kumab läbi. Intervjuus jääb aga tema loo tagant õrnalt peegelduma omakorda Marlene. Iga staar, riigist sõltumata, on eelkõige siiski lihtsalt inimene. Olgu – küllap ei lepi Ülle staariks sildistamisega isegi sellises kontekstis. «Eestis on ehk kolm tegelikku primadonnat ja usun, et kui neid nii nimetada, saadaksid nad sind ilmselt kohe kuu peale!» teatab ta.

Kui mäng väärib küünlaid, läheb ka pats Marlene Dietrich on ajalukku jäänud kui naine, kes läbi elu end ja oma stiili pidevalt taasleiutas. Femme fatale, androgüün pükskostüümi ja kübaraga, kabareelauljatar – kõik see oli osa temast. Lehed kirjutasid, publik imetles. Tuntud inimeste stiilimuutused ületavad aga tänapäevases Eestiski uudisekünnise. Kui Ülle Lichtfeldt suvel Revaalia salongis oma pikad brünetid kiharad maha laskis lõigata ja pea maasikblondiks värvis, sai sellest silmapilk uudis. «Meedias seostati soengumuutust suure hooga minu 45. eluaasta saabumisega, aga tegelikult oli see hoopis konkreetse lavastusega seotud,» muigab näitlejanna. «Kui seda metsa ees ei oleks» on Eili Neuhausi lavastus, kus Ülle mängitud tegelane otsustab pärast elumuutusi ühel hetkel patsi maha lõigata. «See toimub publikule väga lähedal. Sel suvel mängime seda lavastust edasi, nii et tegemist oli puhtpraktilise põhjusega. Iga lavastuse puhul ma end mõistagi muutma ei hakka, ent kui mäng väärib küünlaid ja roll on armas, võib ka patsi maha lõigata.»

Seejuures usub ta, et juustes on tugev jõud. «Mäletan, et ühe lavastusega seoses pandi mulle juuksepikendused. Need olid ühe venelanna juustest tehtud. Pärast seda nägin igal ööl unes, kuidas Venemaa avarustes tundmatute kaaslannadega põgenesin. Seiklusfilm käis kogu aeg,» meenutab näitlejanna, kes lõpuks oli sunnitud juuksurile helistama ja ütlema, et kui neid pikendusi ära ei võeta, lõikab ta need lihtsalt ise maha! «Ma tõesti arvan, et mingi jõud kandub üle koos juustega. Olen üsna tundlik, et tea, kas kõigil on nii ... » mõtiskleb naine.

(KALEV LILLEORG)

Palju aastaid käis Üllega kaasas aga tegelane, kes on muu hulgas tuntud oma punaste patside järgi. Selleks on mõistagi Pipi Pikksukk, kelleks tuli tal kehastuda sadu kordi. «Pipi ja mina oleme kokku kasvanud. Loodan, et ka 40 aasta pärast tunnen peas punaseid patse ja hinges elujanu.»

Nii mõnedki verinoored näitlejannad igatsevad, et neile tütarlaste rollide asemel ometi kord midagi sisukamat antaks. «Mäletan küll, kuidas vaatasin toonaseid kolleege Reeda Tootsi ja Kiiri Tamme kadeda pilguga ning mõtlesin, et oleks ma juba ometi veidi vanem ja saaks mängida ka sisukamaid rolle.» Teisalt, ühel hetkel saabub aeg, mille puhul nii mõnedki näitlejannad kardavad, et ehk polegi enam midagi mängida. «Räägitakse jah, et 40.–50ndates eluaastates kaovad rollid ära, aga samas ... Ita Ever mängis ju kuningas Leari, nii et karjäär ei pea sugugi tingimata isegi naiserollidega piirduma!»

Ülle, kes isegi sel hooajal mitmes uues lavastuses mängib, rollide puudumise üle tõepoolest kurta ei saa, ega ka igavuse. Marlene Dietrichit kehastades on oma osa ka tantsimisel ja lauludel. Kes Üllet laulmas on kuulnud, teavad tema häälele heldelt kiitust jagada. Näitlejanna ise on palju tagasihoidlikum: «Kui on vaja laulda, eks ma siis ikka laulan. See on näitlejatöö puhul elementaarne.» Ent teatud lood kõnetavad teda eriliselt. «Tegelikult meeldib mulle hirmsasti Jõhvi teatri Tuuleveskiga Vene romansse laulda … Olen omal ajal vene keele eriklassi lõpetanud.» Kui seepeale Ülle temperamendis Vene hinge kahtlustada, naerab ta vastuseks: «Mine tea jah, kes siit Eestimaa kamara pealt on üle trampinud ...»

Ta tunnistab, et peaks õppima «ei» ütlema, aga siiani pole see kuigi hästi õnnestunud. Mõne projekti jaoks pole päevas lihtsalt piisavalt tunde. Rakvere teatris tööpuuduse üle kurta ei saa, seda, et mõni näitleja kümme aastat järjest kuuske või kummutit peaksid mängima, siin ei juhtu. Teatri eripäraks on palju väljasõite. «Sageli jõuame koju alles üks või pool kaks. Rakvere teatri näitleja peab välja kannatama kolleegiga külg külje kõrval bussis loksumise. See nõuab erisugust veregruppi,» räägib naine.

Kirglik mäesuusataja

Selline töömaht eeldab, et ka laadimiseks on tarvis aega võtta. Talvisel ajal aitab seda teha näitlejanna suur kirg – mäesuusatamine. «Pean ikka paar korda aastas suusamäele saama, olgu kasvõi meie oma Kuutsemägi, Tuhamägi Ida-Virumaal või Valgehobusemägi. See on suur õnn, et saame talvemõnusid maitsta. Tulin just Alpidest. See koht, kus olime, asub Austria ja Šveitsi vahel, nii et meil oli võimalus laskuda 11 kilomeetrit ühest riigist teise.» Ülle ja tema sõprusringkonna jaoks on iga-aastased mõnusad suusaretked, kas lähemal või kaugemal, saanud traditsiooniks, millesse kaasatakse ka pere kõige nooremad. «Oleme lapsed ikka üsna varakult suuskadele pannud. Suur kiiver läheb pähe – see on justkui maakera, laps on selle all nagu väike pingviin. Lükkad mäest alla ja küll ta läheb!»

Sel aastal pühendus Ülle spetsiaalselt lume lauale. «Mõtlesin, et aastad lähevad ja nagunii on tarvis varsti titaanist puusad panna,» naerab ta. «Nii mulle tunduski, et äkki peaks laua peal tantsisklemise selgeks õppima.»

Liikumine on näitlejatari jaoks oluline, ent ta eelistab sporti teha privaatselt. «Mulle ei sobi karjas trenni tegemine. Inimesi on päevad läbi niigi nii palju ümber. Pole midagi mõnusamat, kui olla näiteks hommikul Alpi suusakuurortis esimesena tõstukil. Tõused tippu ja saad võtta rajalt nii-öelda süütuse … See on kuuekilomeetrine laskumine. Tipus võib olla päike, siis on lumetuisk, siis veel sinist taevast ja all sajab näiteks hoopis vihma. Pole midagi mõnusamat!»

Lavastused, mis puudutavad

Kui enese laadimiseks sobib suusatamine suurepäraselt, siis laetut säilitada aitab muu hulgas võimalus töötada inimesega, kellega on töiselt ühine hingamine. Ülle nii-öelda oma lavastaja on Eili Neuhaus – sõbranna ja mõttekaaslane pikki aastaid. «Eilil on väga tugevad materjalivalikud, mul on seetõttu olnud õnn mängida lavastustes, mis mind puudutavad. Suuremat osa neist läbib üks tugev teema, milleta minu eksistents on poolik – see on laps,» räägib Ülle.

Ka eesootav «Kuhu küll need lilled jäid» toob sisse Marlene Dietrichi suhte lapsega. Siinkohal lahknevad kahe näitlejanna maailmad aga diametraalselt. Dietrichi tütre Maria Riva eesti keeleski ilmunud mälestused emast on täis kibedust. Kuulsat näitlejatari pole küll enam üle kahekümne aasta siinilmas, et end kaitsta.

(KALEV LILLEORG)

Ülle jaoks on emastaatus aga see, mis teda suuresti defi neerib. «Minu jaoks on naine – ja ma rõhutan, et ainult minu jaoks – täisväärtuslik siis, kui tal on laps. Kui ta on saanud kogeda seda vastutust ja muresid, mis kaasneb sellega, et oled võtnud õiguse ja julguse ning andnud inimesele elu.»

Näitleja laste elu on, teadagi, üsna eripärane. Näitlejannadest emad pole sageli õhtul kodus, vaid hoopis etendusel. Nii ei pääse ka lapsed kohati elust lavakardinate vahel. Sellest pole ilma jäänud ka Ülle tütred Barbara ja Aleksandra. «Noorem tütar mängis hiljuti pikalt «Jane Eyre’is» Rochesteri tütart, nii et ta nägi seda näitlejaelu ikka üsna põhjalikult,» räägib naine. «Eks ma olen ikka loopinud suuri sõnu, et oma lastele sellist saatust ei taha, aga kui peaks minema nii, ega kätt ette panna saa. Nad on minu elu kõrvalt näinud, tehku omad järeldused. Vanem tütar ütles õnneks küll üsna noorelt, et tema seda elukutset ei vali, ja pean ütlema, et see oli kergendus,» tunnistab Ülle.

Heategevusprojektid

Näitlejatöö toob kaasa omamoodi sümboolse kapitali, mida on võimalik kasutada erinevatel viisidel, muu hulgas heategevuseks. Seda teadis ja kasutas teise maailmasõja ajal muide ka Marlene Dietrich. Rindejoone lähedal oma trupiga esinedes aitas ta üleval hoida sõdurite meeleolu. Peale selle rajas ta fondi ja annetas kord kogu filmi («Knight Without Armor») eest saadud palga põgenike heaks, kes Saksamaal toimunud tagakiusamise eest pelgupaika otsisid.

Ehkki aegu ja võimalusi ei saa võrrelda, aitab abivajajate märkamine enda ümber igal ajastul ühiskonda tervikuna paremaks muuta. Nagu nii mõned teisedki Eesti näitlejad, on ka Ülle leidnud võimaluse näitlejatööst tulenevat tuntust teiste abistamiseks kasutada. Aastate eest sai temast Tapa naiste varjupaiga patroon. Naistevastase vägivalla teema kõnetas teda vägagi isiklikult. «Arvan, et tegelikult algab kõik kodust. Kui laps näeb maast madalast vägivalda, kannab ta seda automaatselt endas. Kui isa ei austa ema, arvab laps, et nii elu käibki,» nendib Ülle ja paneb südamele – naised peaksid omakorda mõtlema, kuidas kõik edasi kandub. «Põhjused, miks ära ei tulda, on individuaalsed. Selleks võib olla majanduslik sõltuvus või mõte, et kuhu ma nende lastega lähen; ei taheta lähedasi kurvastada; on hirm põhjustada emale-isale hingevalu; sõpruskonna ees on häbi …» Paraku on nii, et perevägivald paistab harva väljapoole. «Inimesed peavad ise olema seda kogenud, et märke näha. Väga veab naistel, kellel on mingigi seljatagune. Aga usun, et kui on suur häda, siis leiab ka abi, tuleb lihtsalt julgeda küsida.»

Perevägivald pole paraku midagi, mis puudutab kedagi kuskil eemal, seda leidub kõikjal, ka väga tuntud ja tunnustatud inimeste peredes. «Sel juhul lisandub kartus ühiskondliku hukkamõistu ees. Kui on ikka klantspiltidel räägitud pereõnnest, siis kuidas sa ütled, et kõik on läbi?» sõnab naine ja mõtiskleb, et palju me tegelikult teame sellestki glamuurist, mis näiteks Marlene Dietrichi elus oli? Elu lõpul oli ta vangistatud suletud uste taha – kui see ka toimus enese tahtel, ei muuda see olukorda vähem traagiliseks.

Ühtlasi tuletab Ülle meelde tõsiasja, mida paraku aeg-ajalt unustatakse – ka mehed kannatavad perevägivalla all. Sellest lihtsalt räägitakse vähem, sest meesterahval justkui ei sobiks midagi sellist tunnistada.

Näitleja leiab pidevalt muidki väiksemaid ja suuremaid projekte, milles kaasa lüüa. Koostöös Revaalia salongi ja Rakvere teatriga saab teoks näiteks suurejooneline meelelahutuslik heategevusüritus loomaaia toetuseks, mille piletitulu läheb annetusena jääkarumaja ehitamiseks. Koostöös teatriga on ka korraldatud paljulapselistele peredele lastehommikuid, mis selgelt peredele rõõmu toovad ja kus naljakatest seikadest puudust ei tule. «Kui Pipi ikka kommid õhku viskab ja hetk pärast seda aru saab, et see on viga, sest kõik emad-isad-lapsed on pärast seda seljas ja kaasnäitleja peab Pipit siis selle inimmassi alt lahti kaevama ...»

Ülle, Are või Merle?

Tuntusega kaasnevad võimalused, ent ka tähelepanu, mida välja lülitada ei anna. «Muidugi on mul vahepeal tunne, et tahaks ukse kinni panna ja mitte kunagi enam välja tulla,» muigab Ülle. «Aga ma ei liigu tegelikult väga palju avalikkuse ees ringi, kui teatud kohustused abikaasa kõrval välja arvata. Nii et kuulsuse painet ma ei tunne.» See, et teda poes ja tänaval ära tuntakse ja vahel ka juurde astutakse, käib asja juurde. «Näiteks toimuvad seriaali võtted Balti jaama juures Kolme Lõvi baaris. Sinna satub aeg-ajalt ikka mõni nokastanud onu, kes ütleb: ma tean, sa oled näitleja! Ja vaatab otsa. Nimi meelde ei tule. Siis ütleb õnnelikult: «Merle!» No ei hakka mina talle ütlema, et ma olen tegelikult Ülle. Ta on mind kuskilt näinud, tahab rõõmu väljendada, mis seal ikka.»

Üks asi, mida näitlejanna teadlikult väldib, on internetikommentaaride lugemine. Samas on tal hea meel, et inimestel on võimalik end välja elada. «Eestlasel on vist anonüümsena ja üksi parem, saab kuidagi mõnusamalt ära panna. Tunduvalt hullem oleks ju siis, kui inimesel on minu vastu tohutu vimm ning ta tuleb ühel hetkel mulle vastu ja lööb pea lõhki. Las pritsib pigem internetis selle välja,» ütleb ta. «Aga selles olen ma küll veendunud, et kõik, mis sa teed, teed endale. Kõik tuleb ringiga tagasi − nii halvasti öeldud sõna kui ka halvasti mõeldud mõte.»

(KALEV LILLEORG)

Loe ka neid lugusid