4
fotot
Jaga:     
Naisteleht

"Naabriplikast" tuntud Loore Martma räägib, miks ta loobus seriaalides mängimisest

Nädalavahetuseti piilume Naistelehe kullafondi ja meenutame koos lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid.

16.03.2016 | Loore õhutab inimesi enda vaimse tervise eest hoolitsema

Loore Martma (30) on enamikule inimestele tuntud teleekraanilt – on ta ju mitu hooaega kaasa löönud populaarses seriaalis «Naabriplika». Sel hooajal ta sarjas enam ei osale, sest pühendus rohkem muusikale, magistriõpingutele ja hingelise rahulolu otsimisele, leidmisele ja säilitamisele.

«Naabriplika» on ju nii populaarne sari, miks sa sealt lahkuda otsustasid? 

Minu jaoks on see teema nii vana, sest esitasin juba üle aasta tagasi palve saada sarjas väiksem koormus. Siis ma veel ei teadvustanud endale, et olen ületöötanud ja läbipõlemise äärel, kuid tundsin siiski, et vajan puhkust. Samas oli sarja meeskond nii tore ja üsna pea ütlesin, et proovin ikkagi edasi pingutada. Aga varsti hakkas seriaali fookus nagunii muutuma ja lugu läks rohkem vallavanemapõhiseks. Harry on teinud väga laheda rolli ja ta on loonud sellise tüübi, mida on lihtsalt äge vaadata. Mul on selle üle väga hea meel ja mingit kibestumust pole. Ausalt! Harrylt endalt on küll küsitud, et miks sa Loore välja sõid, aga tegelikult midagi sellist selle taga polnud. Mul oli selles mõttes lihtsamgi, sest minu koormus ju langes ka tänu sellele. See polnud mingi suur ja traagiline asi, mis juhtus, vaid tegelikult väga praktiline otsus, mis mängis kõigile hästi välja.

... olid läbipõlemise äärel?

Jah, eelmise aasta kevadeks töötasin ennast lihtsalt üle. Õige termin sellele võiks olla «läbipõlemine». Kuna olin siis esimest aastat vabakutseline, võtsin vastu palju pakkumisi, mis mu teele tulid. Näiteks tegin korraga kahte seriaali − peale «Naabriplika» lõin kaasa ka «Viimases võmmis». Samal ajal osalesin lausa kaheksas teatriprojektis ja astusin 2014. aastal Lavakunstikooli teatrikunsti ja -pedagoogika magistriõppesse. Kõigele lisaks võtsin veel endale mõned õpilased, et praktiseerida oma eriala. Keskkooli- ja põhikooliõpilastest moodustus draamatrupp, kellega tegin poolteist aastat intensiivset tööd. Kui panna sinna juurde erinevad kohtumised ja kontserdid, teeb see kokku ikka vägaväga palju tööd. 

Ükskord arvutasin kokku, et üheteist kuu jooksul oli mul kokku vaid kaheksa vaba päeva, millest kolmel olin olnud haige, üks oli aastavahetus ja ülejäänud neli sellised juhuslikud pühapäevad. See kõik hakkas lõpuks tervisele ja sain aru, et mul on vaja aeg maha võtta. Mul tekkisid ärevushäired, paanikahood, söögiisu kadus, mind piinas unetus … Need kõik on tegelikult väga tavalised stressimärgid, mida iga inimene endale teadvustama peaks.

(Kerli Sosi)

Ja mis sa siis ette võtsid?

Otsustasingi aja maha võtta. Alguses mõtlesin, et puhkan vaid terve suve. Lõpuks aga kujunes see enda otsimise ja leidmise aeg lausa aastapikkuseks. Enamiku sellest aastast ma lihtsalt reisisin ringi. Käisin esimest korda Islandil ... tegelikult, seal käisin ma lausa kaks korda! Veel käisin Belgias, Hollandis, Hispaanias, Prantsusmaal. Tegin isegi kolmandiku palverännakust läbi. Lugesin väga palju raamatuid, olin koos pere ja sõpradega. Tegin seda kõike, mille jaoks enne aega ei olnud. Kuna olin varem nii palju töötanud, olin saanud raha just sel eesmärgil ka kõrvale panna.

Kas raske polnud puhata, kui olid seni harjunud kogu aeg tegutsema? 

Esimesed kuud oli kogu aeg ärevus sees. Teised läksid proovi ja ajasid asju, mina samal ajal lugesin raamatut. Paratamatult tekitab selline asi pseudoärevust ... Kogu aeg oli tunne, nagu peaksin kuhugi jooksma. Aga ma ei tahtnud enam joosta, vaid võtta endale aega. Teha neid asju, mida ma tahan teha, mitte neid, mida pean tegema. Ajapikku harjusin lihtsalt olema.

(Kerli Sosi)

Kust tuli julgus elus kannapööre teha?

Tegelikult on see võimalik. Igaüks saab sellega ennast aidata. Tuleb vaid sellest rattast välja astuda. Iga inimene peaks mõtlema, et kas see, mida sa teed, on ikka see, mida sa teha tahad. Kas su töö hakkab tervisele? Kas see on see, mida sa päriselt südames tahad? On olemas selline mõiste nagu mindfulness. Mina kutsun seda aegajalt hellitavalt mõtte jõusaaliks. Sinu meelel on jõud ja seda tuleb kasutada. Mõne aja pärast saab see eluviisiks. Muide, üsna pea hakkan Tallinna Rahvaülikoolis andma tutvustavat loengusarja nimega «Sissejuhatus mindfullness’i» – neile, keda see teema rohkem huvitab. Aga usun, et kui miski meid õnnelikuks ei tee, on äratundmine iga inimese sees olemas. Tuleb vaid õppida oma sisetunnet usaldama.

Millega sa praegu põhiliselt tegeled?

Eelmise aasta lõpus hakkasin rohkem oma muusikaga tegelema. See on minu esimene keel ja armastus! Olen lapsest saati muusikat armastanud ja erinevaid instrumente õppinud. Oskan mängida viiulit, kitarri, basskitarri ja trumme, lisaks veel klaverit ja ukulelet. Sellega on see asi, et kui sa oskad muusika keelt, on uusi instrumente palju kergem õppida. Siis tulingi välja oma esimese soololaulude kontsertsarjaga. Käisin väikestes asulates ja külades ning andsin kontserte. Sel kevadel plaanin juba uut kontsertsarja, sest kutseid aina tuleb. Veel tegelen oma magistriga ja kui see tehtud saab, tahan ma kindlasti doktorantuuri astuda. Lisaks töötan ma väikeses Chado teepoes, kus tutvustan inimestele teemaailma ja selle rituaale.

Kas sa ei karda, et võtad jälle liiga palju tegevusi korraga enda õlule? 

Nüüd olen juba targem. Sain oma kogemuse kätte ja tunnen ära, kui miski pole mulle tervislik. Vahet pole – kas töö või elustiil. Sain endaga niiöelda kokku ja see oli väga suur õppetund kogu edasiseks eluks. Ma ei mõtle tagasi vaadates, et see aeg, kui ma läbi põlesin, oli halb ... Mõtlen hoopis, et see oli hea õppetund. Mul on ka praegu uus õppetund käsil – vaikselt õpin, kuidas Tallinnast ära kolida. Kusagile, kus on vaikne ja rahulik.

Miks sa maale kibeled?

Linnas ei lähe isegi öösel pimedaks! See rütm ei rahune kunagi maha ja see tekitab mingisugust ärevust. Olen seda tunnet tundnud vähemalt aasta. Mul pole siin Tallinnas enam igapäevakohustusi. Sain maaelu natuke proovida ka. Elasime sõpradega paar kuud Raplamaal ja see oli täielik õndsus ning pea täitus uute mõtetega. Just kolisin Viljandi külje alla, kust on iga päev hea Viljandisse Koidu seltsimajja residentuuri käia. Esialgu on plaan seal vaid kuu aega olla, aga on juba mõtted jääda ka kauemaks.

Pea täitus uute mõtetega?

No näiteks hakkasin ma YouTube’ist õppima, kuidas akvarellidega värvida. Vaatasin järjest videosid ja harjutasin ja … inimesed nüüd isegi tunnevad juba ära, kui pildil on kirsipuu või ananass, seega oskus areneb! Lisaks hakkas mind huvitama kalligraafi a. Mul on eluaeg ilus käekiri olnud, vanavanemad alati ütlesid mulle, et neiul peab olema ilus käekiri. Seega ostsin nüüd endale tindi ja sule ning hakkasin harjutama. Väga huvitav on!

Kas oled ka tulevikuplaane teinud?

Tahaks niiiii paljudesse riikidesse reisida. Tegin isegi nimekirja maadest, kuhu tahan minna, aga pärast 40. ei viitsinud edasi kirjutada. Käinud olen aga nii paljudes riikides, et kokku neid küll ei oska niimoodi lugeda. 20–30 kindlasti! Reisin iseenda jaoks ja iseenda pärast, mulle meeldib väga üksi reisida. Alles eelmisel aastal tegin seda esimest korda kellegagi koos oma õega. Üksi reisimine õpetab mulle iseenda kohta väga palju. Ja minu üllatuseks ka koos reisimine. Põhiline unistus on edasi tegeleda oma muusikaga ja seda võimalikult pühendunult.

Töötad praegu teepoes. Kuidas sa sellesse maailma sattusid?

Jõin vanasti väga palju kohvi, seda just maitseelamuse ja nüansside tõttu. Ühel hetkel tajusin, et olen kohvist mõõdu täis joonud ja tundsin samasugust huvi erinevate teede vastu. Kord sain USAs proovida sellist asja nagu «popkornitee», mida hakkasin Eestist otsima. Nõnda sattusin Chado poodi, kus käisin väga tihti ja tutvusin ka teekultuuriga. Nii läkski, et alguses korraldasin oma sõpradele teeõhtuid ja kui aega rohkem tekkis, hakkasin Chado sõbraliku kollektiiviga aina tihemalt koos töötama, kuni läksingi sinna tööle. Väga ilus ja loogiline teerada.

Kas soovid oma kogemuse põhjal midagi meie lugejaile südamele panna? 

Maailm on tegelikult positiivne ja võimalusi täis, tuleb ainult ise õigeid otsuseid teha. Mind on nii palju kutsutud igale poole esinema ja publik on minult sageli küsinud: «Kuidas mina võiksin nii õnnelik olla nagu sina?» Soovitan kõigil mõelda oma elukorralduse üle ja küsida endalt, kas nad on õnnelikud. Kui ei ole, tuleb leida julgus teha mõned muutvad sammud. Isegi, kui need võivad alguses tunduda rasked, on need siiski hädavajalikud. Tean seda omast kogemusest.

(Kerli Sosi)

Loe ka neid lugusid