2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Manona Paris: "Ma võinuks saada oma praeguse abikaasaga tuttavaks juba 20 aastat tagasi."

Oskus tunnetada hetke tundub mulle järjest enam olevat elus üks kõige võimsamaid oskusi. Tajuda ära, millal tõusuvesi on paras ja soe, et lasta saatusel end kanda. Ning et pole paremaid ega halvemaid hoovusi – on lihtsalt see hetk ja selles voogamine, isegi kui vahel karisid terendab.

Nii lahe oli lugeda Marek Lindmaa tunnistust, et tegelikult võinuks ta oma armastatuga juba märksa varem tuttavaks saada, ent siis polnud hetk õige ja tema silmad registreerisid vaid meeldiva neiu kuskil kauguses.

Mul on endal sama tunne – ma võinuks saada oma praeguse abikaasaga tuttavaks juba 20 aastat tagasi. Siis, kui minu esimene abielu alles näitas murenemise märke. Mõnikord olen meest kiusanud mõttemänguga, et mis oleks olnud, kui oleksid toona tulnud minuga juttu ajama, selle asemel et pika pilguga ülikooli koridoris seirata. Me oleks saanud äkki vältida igasuguseid rumalusi ja näha rohkem maailma koos!

Ta on selle peale täheldanud, et olen ma kindel, et me oleks toonaste arvamuste ja eluhoiakute najal klõpsanud kokku nii hästi toimiva masinavärgina kui hiljem? Arvatavasti mitte, sest hulk õppetunde oli veel ju läbimata. Ja need, isegi kui vahel rasked, pole sugugi tingimata halvad – sellest (ja paljust muust) räägib meie sügavalt isiklik ja mõtlik kaanelugu Kauksi Üllega. Seto kultuurijumalannaks nimetatud naine jagab vaat et esmakordselt avalikkusega lugu, mis tunne on hoolitseda haige ema ja lapse eest.

Elus pole tegelikult kaotusi, on vaid katsumused. Viis, kuidas sa neid läbid, ongi tegelikult sinu auhind ja õnnistus. Ka mina tean, mis tunne on kasvatada erivajadusega last. Ka mina tegin endale esimese asjana selgeks: see pole karistus ja mina pole ohver. Ma lihtsalt pean leidma mooduse, kuidas see olukord tema ja enda kasuks pöörata. Vaadates täna oma taskufilosoofist särasilma, olen enam kui veendunud, et kuigi, jah, on raske – Ülle, ma olen sinuga nõus! –, siis tegelikult saame hakkama. Peaasi on mitte paanikasse minna.

Puhkusel olles nägin kuskil Praha kõrvaltänaval seinale soditud kirja, mille räpakas vorm oli humoorikas vastuolus selle sisuga. See oli dalai-laamale omistatud, arvatavasti mugandatud tsitaat: «Igas olukorras rahulikuks jäämise eelis on see, et kui kohtad raskusi, siis need ei haava sind.» Torme tuleb ette nagunii. Küsimus on vaid, kuidas nende jõud enda heaks tööle panna – vahel võib lihtsalt nautida stiihiate mängu.

Sel nädalal soovitan …

  • õppida Evelin Ilvese laiskuse diskursusest.
  • süveneda vahvlitegemise kaunisse (ja hõrku) kunsti.
  • vaimustuda kõigi kleitide emast – punasest kuninglikust rüüst. Eeskujuks hertsoginna Kate.
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid