2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves: "Ei viitsi ..."

Teate seda võib-olla veidi hea maitse piiril kõikuvat lugu musta ja valge mehe ellusuhtumise erinevusest, kus must mees lamab banaanitaime all ja ootab, millal vili talle sülle kukub? Seda märganud valge mees küsib imestunult: miks sa üles ei tõuse, banaane ära ei korja, et siis turul maha müüa? «Ei tea miks?» imestab must mees, «mulle jätkub sellest ühestki täitsa vabalt lõunasöögiks.» Aga kui sa terve puutäie maha müüd, saad raha ja võid veel puid juurde istutada ning varsti terve istanduse rajada! Must mees ei taipa sugugi, milleks talle istandus, kui kõht niigi täis ja hea olla. Hakka sellega veel rabama. Ei viitsi! «Mis mõttes?!» hakkab valge mees ärrituma, «kui sul juba istandus töötab, teenid palju raha, saad rikkaks, võid teised inimesed tööle võtta ega pea ise enam midagi tegema!» Musta mehe näole valgub õnnis muie. «Mida ma siis praegu sinu arust teen?» uriseb ta ega mõista, mida too valge üldse taga ajab. Mis rahulik elu see on, kui sul istandus ja töölised kaelas, nood pole iialgi millegagi rahul, streigivad ja tulevad veel kallale kah. EI VIITSI!

Nali naljaks, aga siin Hiiumaal kohtab tolle musta mehe suhtumise sarnast mentaliteeti üpris tihti. Näiteks paneb kohalik kohvikupidaja päeval, mil saarele saabub ootamatult suur hulk turiste, pigem oma poe kinni. «Milleks mulle see jama? Reostavad mu vetsu ära. Õiendavad, et ei saa oma kohvi piisavalt kiiresti. Üldse tekitavad nii palju stressi, et suurem käibeke ei kaalu seda iialgi üles.» Need on mu oma kõrvaga kuuldud sõnad. Tookord, ajalehe turundusjuhina saarele sattununa ei saanud ma üldse aru, kuidas saab üks ettevõtja üleüldse nii mõelda. Loomulik ju, et kui tuleb palju inimesi, on see puhas rõõm ja tuleb kõigist kahureist tuld anda, selleks eelnevalt suure hulga püssirohtu varudes. Müüa tuleb ikka rohkem ja rohkem ning seejärel kasvada ja kasvada või siis tootearendusse panustada.

Mis siin küll toimub?

Ajapikku olen maailmas ringi reisides kohanud oi kui palju just sellist mentaliteeti, et «teeme nii palju, kui meile just vaja – ja me ei vaja palju». Hoopis tähtsamad on hingerahu ja rõõm. Indoneesias, Filipiinidel, Kambodžas liiguvad ettekandjad läänlase silma jaoks lausa teosammul ega hakka ka klientide ärritunud sisina peale jooksma. Nad on õppinud ennast sellest lihtsalt välja lülitama, mitte sellele alluma. Aega on. Ja aeg on sinu varandus. Enese hingetuks jooksmisega ei tee sa enda jaoks mitte midagi paremaks. Need läänlased, kes on seal mõne päeva ära rähelnud, rahunevad lõpuks maha ja lähevad Lõuna-Aasia mentaliteediga kaasa: tõepoolest, aeglaselt kulgeda on ju sadu kordi mõnusam kui rapsida!

Tunnistan, et mina pole seda tasakaalu veel oma restorani kontekstis leidnud. Hindan üle kõige Hiiumaa aeglast energiat ja siinsete inimeste oskust leppida pigem vähesemaga, ent säilitada võime elust rõõmu tunda ja sisemist rahu hoida. Muide, see saar on ainus koht Eestis, kus ma pole mitte kordagi kuulnud halisemist viletsa elu üle, milles on süüdi riik ja valitsus! Tunnistan, ka mulle pole valitsejate tegemised siin isegi meelde tulnud. Piiratud ressurssidega pead alati omal jõul hakkama saama ning see loob elule hoopis teistsuguse vaate.

Otsin minagi, keel vestil vahel isegi 14 tundi järjest joostes tasakaalu selle vahel, mida siia saarele kogema tulin – rahu, aega, rõõmu, vaikust –, ning selle vahel, kuidas oma kliendid õnnelikuks teha. Kunagine turundushai minus tõstab juba pead ja koputab meelekohale: kõigepealt pead sõnastama, kes on sinu klient, alles siis saad ta õnnelikuks teha. Vastasel juhul rähkled end oimetuks ja siis jääbki üle vaid üks tulemus: ei viitsi! Mina aga tahaksin jõuda positiivse ei-viitsini: et teen seda, mida armastan ja naudin, ning teen seda neile, kes seda hindavad ning samuti armastavad ja naudivad. See vist ongi harmoonia. Sellest juba edaspidi!

Loe ka neid lugusid