Jaga:     
Naisteleht

Naised, kes armastavad liiga palju

Kuidas saab mõõta, kas ma ­armastan kedagi liiga palju? Kas kellestki majanduslikult sõltumine teeb suhtesõltlaseks? Tegelikult on ­suhtesõltuvus tavalisest hoolimisest ja armastamisest väga selgelt eristuv nähtus, kirjutab pereterapeut Kätlin Konstabel.

Kedagi armastada, talle palju mõelda, soovida tema lähedal olla ja teha asju, mis talle meeldivad – see on normaalne ja ilus. Kui sõltume kellestki selles mõttes, et ilma selle inimeseta oleks keeruline toime tulla – olgu siis rahaliselt või põhjusel, et laste eest hoolitsemine üksi oleks raske –,
on see samuti midagi muud kui suhtesõltuvus. Ehkki, kui selline teisest sõltumine tuska teeb, võib muidugi mõelda elukorralduse muutmise peale.

Ma teen mida iganes ja ikka ei piisa!

Suhtesõltlast iseloomustab see, et suhet vajatakse sedavõrd, et selle püsimise nimel tehakse mida iganes. Hülgamise ja läbikukkumise hirm (tihti alateadlikult) kuklas tiksumas, pingutatakse täiesti jõust, tihti üle. Miski pole liiga raske ega tülikas, ent kogu aeg on midagi puudu või hirm, et kohe hakkab nappima. Sõltlane mõtleb: kui ma armastan piisavalt, olen hea ja hoolitsev, siis ta armastab ja hoolib (ükskord, alati) vastu, suhe hakkab toimima. Ta võib mõelda nii aastaid ja veenda end mõttega, et inimesed muutuvadki aeglaselt.

Suhtesõltlasest naised on tihti ka soostereotüübi kammitsais: naised on need, kes suhte ja pere käekäigu eest hoolitsevad, sest on emotsionaalselt intelligentsed, juba natuurilt hoolijad ja ohverdajad. Kui aga kogu vastutus suhte toimimise ja ka ­partneri elu eest võetakse enda kanda, lähebki suhe kehvaks. Partner võib suurest armastusest hoolimata (või just selle tõttu) minema ­kõndida.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid