Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves leidis endale hingesugulase

Mul polnud kunagi pähe tulnud oma ettevõtmisse vabatahtlikke kaasata. Ent kui nägin hommikuse taluringi ajal Lepaniidi talus üsna eksootilise väljanägemisega inimesi põllul ja lauda vahel saalimas, hakkasin perenaiselt uurima, kes need inimesed on. Eesti keelest ei saanud neist keegi aru.

Selgus, et on olemas terve võrgustik, mille kaudu inimesed, kes tahavad kogeda midagi sootuks uut, leiavad värvikaid väljakutseid, näiteks tahavad teha maatööd peavarju ja toidu eest. Nii avastavad noored inimesed eri maadest ennast kartuli- ja peedivagude vahelt ning imestavad eestlaste kummaliste harjumuste üle, nagu näiteks sibulapealsete toiduks kasutamine.

Igaühel neist on eriline lugu. Kes põgeneb millegi eest. Kes hoopis otsib midagi. Kindel on see, et kõik vabatahtlikud leiavad selle seletamatu miski, mis just nende elust puudu oli. Pole harv, et Eesti taludest on üles leitud lausa ilmvõimatuna tundunud unistus: elu armastus.

Igatahes on see kõik nii tore. Üks jaapanlanna rääkis, kuidas talle üle kõige maitseb Eesti leib ja et ta kavatseb kindlasti juuretise Jaapanisse viia ja seal oma leiva välja arendada. Teine nautis tööd laudas, ka kitsedele näis too kaunis prantsuse piiga väga meeldivat. Need lood olid lihtsalt nii armsad, et kui Hiiumaal terendas Kärdla kodukohvikute nädal, mõtlesin ka ise pisikeses mahus vabatahtlikkust katsetada. Hõikasingi ühel hommikul Facebookis vabatahtlike otsingu välja.

Olen nüüd kohal!

Suur oli minu üllatus, kui juba samal õhtul sõitis meie hoovi üks auto ja sealt väljunud tüdruk teatas tagasihoidlikult, et ta on nüüd kohal ... Oot, vabandust? Polnud ju veel kellegagi midagi kokkugi lepitud! «Kirjutasin teile mõni aeg tagasi FBsse, kas on abi vaja. Tulin Austraaliast Eestisse puhkusele ja avastasin, et midagi mõistlikku teha polegi. Kõik sõbrad on nii hõivatud, et tundus tore endalegi mõni paik otsida, kus saaks teha seda, mis meeldib. Mulle meeldib kooke teha!» ütles tüdruk ja tõi tervitusi ühelt tuttavalt pärnakast kokalt. Jah, meenus küll ähmaselt, et olin kelleltki mõni nädal tagasi pisut imeliku kirja saanud – keegi pakub end tasuta tööle?! – ja selle sinnapaika jätnud, mõeldes et eks ta pisut liiga suure kiiksuga ole ...

Igatahes oli tüdruk hoovis ja õhtu juba hiline. Mõtlesin: eks näis, mis saab. Hakkasime koos toimetama. Laura osutus kogenud vegankookide ja smuutide meistriks, hariduselt lasteaia õpetaja, oli ta ka laia silmaringiga toitumis­nõustaja.

Tegelikult saabus neiu absoluutselt õigel hetkel, sest just siis algasid päevad, mis sisaldasid 14 tundi katkematut jooksmist ja kokkamist ning suhtlemist ja küpsetamist ja koristamist ja ... Kuna aga veel neli inimest oli end üles andnud, kutsusin kohvikute päevadeks nad kõik igaks juhuks kohale. Signe tuli Tallinnast, lilled peas ja südames segadus. Piret ja Hanna osutusid suvehiidlasteks, kellele peaaegu kaks kuud teineteise seltsi oli lihtsalt üksluiseks muutunud. Nad kõik tahtsid midagi uut kogeda.

Nali aga seisneb selles, et kohvikute nädalavahetusel sadas Hiiumaal haljast vihma ja meie kohvikule tähendas see üsna kergeid päevi. Nii saime päris palju lihtsalt jutelda ja end tuttavaks rääkida, Signe näiteks jõudis terve ruudulise vihiku retsepte täis kirjutada.

Laura oli meil vist kokku kümme päeva. Need kulusid kiiresti, ent meie koostoimetamine sujus nii ideaalselt, et jään teda igatsema. Ta isegi ei teinud külalisteraamatusse sissekannetki, et kindlasti enne äralendu tagasi tulla. Aitäh teile, suure, võrratu vaba tahte eest: Signe, Piret ja Hanna! Rõõm, et kohtasin sind, Laura, ootamatult armsat hingesugulast. Imeline, et sa niimoodi vabatahtlikult tulidki. Austraaliast.

Loe ka neid lugusid