2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves: "Mulle läheb see teema päriselt korda."

«Tõusen homme varem ja puhastan tänased lestad ära,» pomiseb Siim endale habemesse ja paneb kella tirisema. Kalad ju vaja lõuna ajal suitsu panna. «Selle vana ahjuga on need ikka nii palju paremad kui uuema aja tööstuslike ahjudega. Väärib tegemist. Isegi ainult enda jaoks,» lausub ta. «Jajah, kui ikka haridust pole antud, siis peab kätel käia laskma. Õnneks on meil internet, nii saavad lollikesed oma tooteid müüa. Või noh, need, kes väääga traditsioonilisi alasid viljelevad ...» aasin ma teda sõbralikult. Oleme sedasama dialoogi viimasel ajal nii palju kasutanud, et otsustasin ka siin sel teemal sõna võtta. Muidugi parafraseerib see üht kõrget riiklikku kõnet tulevikutööle pühendet konverentsil, kus käsitöötegijaid üheselt madalama haridusega inimesteks liigitati.

Mulle läheb see teema päriselt korda, eriti praegu, sest olen terve suve end peamiselt kätega tehtava töö kaudu teostanud ning võib-olla just seetõttu nii terava selgusega kogenud, kui intensiivset vaimu-, nn peatööd see kõik sinna juurde nõuab. Tõsi, tolles kõnes toodi näitena välja hoopis keegi aafriklane, ent Eestimaa pealinna kaugemad alad on täis inimesi, kes on üha enam ja enam hakanud taas käsitööd tegema. Mitte et see oleks lihtne leib ja kedagi päriselt ära elataks. Ent võimalus midagi imeilusat, võimsat ja maitsvat luua just sel «traditsioonilisel viisil» – mida, mulle tundus, peeti selles kõnes eriti madalaks – on tõeline eneseteostus, mis muudab ka justkui paremaks inimeseks.

Käsitöö on haritud inimese tunnus

Võib-olla olen naiivne, aga mulle on tundunud, et käsitööd on üha rohkem hakanud tegema just haritud inimesed. Igal nädalal tuleb mõni uudis sellest, kuidas rohkelt haritud ja kogemustega karjääriinimesed kontoritööle selja pööravad, et teostada end valdkonnas, kus saavad midagi oma kätega valmis teha. Need kursused on pilgeni rahvast täis, olgu tegu kokakursuste, õmblusõppe, keraamika või hoopis aiandusega. Tasapisi on tekkinud sootuks tagurpidi trend: kõrgharidusega kodanikud siirduvad täiendõppele ametikoolidesse. See on cool! Minu jaoks oli isegi lapsele kooli valides ja VHK kasuks otsustades vaat et kõige suurema tähtsusega, et seal valitseb selge arusaam, et aju areneb koos käelise meisterlikkusega sootuks kiiremini ja harmoonilisemalt.

Mitte väga ammu hakati rahvuslikku käsitööd ka Eestis õpetama kõrghariduse tasemel, sest saime aru, et peen käsitöö on nüüdisaegses maailmas pigem kunst ja selle viljeleja, meister, pigem kunstnik ja looja kui nn tööline. Seda diplomist hoolimata.

Moekunstis on käsitöö alati olnud määrava tähtsusega. Seda, missuguseid imesid ses vallas loodud on, saab näha aastakümneid oodatud Diori ülevaatenäitusel, mis sel aastal lõpuks Pariisis Louvre’is avati. Arvatavasti saab sama tõestatud ka mõne nädala pärast ERMis, kus avatakse suur ülevaatenäitus rahvuslike motiivide ja mustrite kasutamisest Eesti moes. Muu hulgas tõestavad seal ka minu esinduskleidid meie omamaiste käsitöömeistrite maailmatasemel oskusi, mis ei jää Diori šedöövritele kuidagigi alla. Olen tõesti südamest rõõmus, et sain neid kleite endale tellida, sest kui pole tellimust, ei tule ses valdkonnas ka kunstiteost. See kõik on liiga mahukas ja hinnaline, et lihtsalt «sahtlisse» teha.

Mida sellest kõigest arvata? Vist seda, et kui inimesed loodusest irduvad ja liiga palju aega linnakabinettides küüsi lakivad, tuleb kõrkus kimbutama. Kuidas see laulusalm nüüd ütleski: metsateel kõndides mahedaks muutub meel, kividel käies kõrkus kappab me kannul ... Ühesõnaga, see avaldus oli nii absurdne, et «minge õige metsa!».

Loe ka neid lugusid