2
fotot
Meie, naised, moodustame üle poole inimkonnast. Kui meie teeme lõpu ebarealistlikele nõudmistele iseenda suhtes, et peame olema supernaised tööl, kodus, köögis ja magamistoas, siis küllap tuleb ka see teine osa inimkonnast järele. (Daisy Lappard)
Jaga:     
Naisteleht

Manona Paris: „Kas nüüdisaja ühiskond nõuab feminismi tõttu naistelt liiga palju?“

Kas nüüdisaja ühiskond nõuab feminismi tõttu naistelt liiga palju, nagu pelgab ­Viktoria Ladõnskaja? Et enam ei tohigi end teostada pere ja laste kaudu? Või on siis tõesti rüütellikkus surnud, nagu leiab Kristel Aaslaid? Et enam ei saa vastassoolt eeldada ühtegi galantset žesti, nagu vanal heal ajal?

Eks teatud määral on see tõsi. Ning nii mõneski mõttes võiks hüüatada, et jumal tänatud! Feminism – pigem ütleksin emantsipatsioon – nõuab naiselt iseenda kuulamise oskust. Selle üle on mul väga hea meel. Peaasi on elada nii, nagu soovid, ja meeldida iseendale, mitte isale, abikaasale või ühiskonnale.

Tahan uskuda, ei, ma loodan, et oleme liikumas ühiskonna poole, kus igasugused uksed avanevad vajaduspõhiselt. Mulle pole alati vaja, et välisust lahti hoitaks, küll aga olen täheldanud oma 23aastase karjääri jooksul piisavalt, kuidas uksed, mida mul on tulnud töiselt avada, on meeskolleegide omadest kolm korda paksemad. Sama tõdeb ka Viktoria oma intervjuus. Olen näinud sedagi, kuidas mõne naise ees teatud uksed üldse suletuks jäävad, sest neil on pere ja lapsed.

Seetõttu olen täheldanud, et jooksen ise märksa enam uksi avama. Selleks pole ju palju vaja. Avaldada tunnustust seal, kus see on välja teenitud. Tõsta esile inimest, kes saanud hakkama millegi erilisega. Anda soovitus neile, kel pole vahest otsest töökogemust, ent põlev tahtmine teha.

See on sama loomulik, kui avan ukse kulleripoisile, kel käed kaste täis, või isale, kes kantseldab jõnglasi. On viimane aeg tunnistada, et meil pole võltsgalantsust vaja. Meil pole tarvis, et tähele pannakse vaid kaunist naiselikku daami, nagu sageli kippus olema. Küsimus pole siin võrdsuses, vaid inimlikkuses. Romantiline käsitlus rüütellikkusest pole teps mitte kadunud, vaid reaalsuseks saanud, võttes arvesse, et ajaloos on söörid sageli üsna jumalavallatud kõrilõikajad.

Ega siin olegi muud, kui alustada endast. Meie, naised, moodustame üle poole inimkonnast. Kui meie teeme lõpu ebarealistlikele nõudmistele iseenda suhtes, et peame olema supernaised tööl, kodus, köögis ja magamistoas, siis küllap tuleb ka see teine osa inimkonnast järele. Muuseas, parem osa neist ongi juba meie mansas, sest tegelikult ei vaja ega taha ka mehed supernaisi. Vaid ikka neid, kes me ise tegelikult oleme.

Sel nädalal soovitan …

  • teha endale väike sotsiaalvõrgustikes käitumise test.
  • õppida usaldama sisetaldu.
  • lugeda kindlasti meie uut ja huvitavat Epp Petrone kivikolumni.

Loe ka neid lugusid