Kuna pereisal on varasemast kooselust kümneaastane poeg olemas, saadakse kahe noore mehega maaelu arendamisega kindlasti paremini hakkama. (Daisy Lappard)
Jaga:     
Naisteleht

Siret Kotka-Repinski: meil oligi Martiniga kavas poiss saada, sest talu tahab laiendamist

Vaid mõned nädalad tagasi rääkisid Martin Repinski ja Siret Kotka-Repinski Naistelehe veergudel lapseootusest ja tulevikuplaanidest. Täna teatas Martin pisipoja sünnist ja sedapuhku jagame täispikkuses nendega ilmunud lugu.

20.09.2017 | Martin ja Siret – kodus kaasad, tööl konkurendid

Lähinädalatel emaks saav Siret Kotka-Repinski naljatab, et neil oligi Martiniga kavas poiss saada, sest talu tahab laiendamist ja kuna pereisal on varasemast kooselust kümneaastane poeg olemas, saadakse kahe noore mehega maaelu arendamisega kindlasti paremini hakkama.

Keskerakondlased Martin Repinski (31) ja Siret Kotka-­Repinski (31) on n-ö pesuehtsad maakad Toompeal. Keevitaja kutsetunnistusega mees on pärit vaesest suurperest. Naine on üles kasvanud väikeses ja vaikses külas Lääne-Viru maakonnas. Mõlemat seob kirg maaelu arendamise ja poliitika vastu. «Rahva seas levib ütlus, et naine valib mehe enda isa järgi,» muigab Siret. «Võib-olla selles on isegi tõde, sest ka minu isa oli erialalt keevitaja. Teiseks, meie suhtesärin sai alguse minu sünnilinnast Viljandist, kus on sündinud nii minu ema, isa kui ka mina. Martin viis mind romantilises õhtuhämaruses paadiga Viljandi järve peale sõitma.»

Viimse hetkeni rivis

Siretil pole pere- ja tööelu ühildamise eeskuju vaja kaugelt otsida –
erakonnakaaslase Mailis Repsi töiseid tegemisi pole tema kuus last peaaegu üldse seganud. «Olen teinud iseenda ja tulevase lapsega kokkuleppe, et nii, kuidas tunneme, nii ka käitume,» sõnab ta.

Tegus noor naine ei oskagi olla teistmoodi kui sündmuste keerises. Ka nüüd, lapseootuse viimastel päevadel, ei kavatse ta veel avalikust elust taanduda. «Enesetunne on hea. Ootusärevus lapse sünni pärast on selgelt olemas. Esimene laps – ei tea, mida oodata. Usun, et saame hakkama.»

Martin torkab vahele, et tema ei kujuta oma kaasat kodus niisama istumas ettegi. «Just täna hommikul mõtlesin, et tal on juba nii suur kõht ees, aga ometi ärkab vara, teeb hommikusöögi ja toimetab … Kujutan ette, et mina oleksin sellise kõhuga lihtsalt voodis ja ütleksin: minge tehke minu jaoks midagi.»

Siret tunnistab, et jah, ta võinuks juba ammu aja maha võtta. Töö ei tähenda, et ta enda eest ei hoolitseks – iga hommik algab tema jaoks võimlemisega ja päeval üritab ta võimalikult palju kõndida. Lisaks teeb ta joogat. Liikumine annabki hea enesetunde, usub lapseootel naine. «Olen üheksandat kuud rase ja mul pole tüüpilisi seljavalusid. Igapäevane toimetamise tahe ja kirg pole kuhugi kadunud, aga kindlasti kuulan oma keha. Kui tunnen, et olen väsinud, siis puhkan.» Abikaasa naeratab seda kuuldes ja kommenteerib: «Mõtlesin, et sa ütled, et kuulad abikaasat.»

Valituks osutumine on lahutus?

Repinskite kohta on meedias juba lõksutatud, et kuna nad kandideerivad eri linnades, tähendab see valituks saades lahus elamist. «Meil on kuldreegel, et oleme iga õhtu koos,» sõnab Siret. «Martinit saab tõesti rohkem näha Jõhvis, mind Rakveres.»

Jõhvi ja Rakvere vahe pole eriti pikk, vähem kui tund sõita, osutab mees. Rongiliiklus on hea. «Liigume palju ühistranspordiga, rongis või bussis saab lugeda ja tööd teha ning naine ei pea kodus muretsema, kuidas sa autoga koju jõuad. Ostsime Jõhvi ka korteri. Teeme seal praegu remonti. Samas oleme mõlemad aru saanud, et tahame rohkem maal olla, mitte pealinnas või isegi väikeses linnas. Talus tunneme rahu ja stabiilsust, harmooniat. Seal oleme kodus.»

Kas lapsuke saab üles kasvada rohus paterdades, kitsepiimatass käes? «Kindlasti saab ta kitsepiima,» seletab Siret. «Hommikupuder ja kohv tuleb meil ikka kitsepiimaga. Enne polnud ma kitsepiimaga väga kokku puutunud. Armastasin kitsejuustu. Kui Martin tõi koju kitsepiima, tegin kaks päeva sellest süüa ja mõtlesin kogu aeg, et see on lehmapiim. Spetsiifilist maitset ei olnud.»

Mees lisab, et kitsepiim on organismi jaoks sõbralikum ja kergemini seeditav. «Üks minu esimesi kliente oli naisterahvas, kellele dietoloog soovitas esimese asjana hommikul juua klaasi kitsepiima. Naine ütles, et enesetunne paranes ja mõned haigused kadusid ära. Hakkasin ka ise seda proovima ja tõesti mõjus hästi.»

Saatuslik kohtumine

Paar lausub, et umbes sama loomulik oli ka nende kokkusaamine. Martini sõnul oli see saatus. «Minult küsiti, kas tean juba, kellega riigikogus istun. Ütlesin naljatades, et ei tea, aga loodan, et Siret Kotkaga. Me polnud kunagi varem kohtunud,» sõnab ta. «Võttis kaks aastat aega, aga mu ennustus või unistus täitus,» lisab mees muheldes.

Siret võttis Martinit alguses konkurendina. Noorte esimene ­jututeema oligi töine, ­põllu­majandusest. Ühel hetkel otsustas naine asja konstruktiivsemaks muuta. «Kutsusin konkurendi jalgpalli vaatama, et temaga sõbraks saada,» sõnab Siret.

Meest võlus oma tulevase kaasa kompromissitus ja edasipüüdlikkus ideede saavutamisel. See, mille kohta teised ütlesid, et asi on saavutatav vaid pooles ulatuses, suutis naine täita täies mahus. «Siret ütleb mulle alati: «Martin, ära kahtle iseendas, lihtsalt mine ja saavuta see. Seisa lõpuni oma arvamuse eest ja ära anna alla»,» sõnab mees.

Siretit tabas äratundmine. Kuidas küll see mees mõtleb elust samamoodi nagu mina? «Ainult et mina mõtlesin nii naiivselt umbes kümme aastat tagasi,» naerab naine kavalalt Martinile silma vaadates. «See energia ja sära, millega ta kõike teha tahtis, oli äratundmise hetk. Tihti tunnen, et Martin on mu teisik.»

Kes on su õiged sõbrad?

Mees lisab, et naiivsuse vallas on poliitika teda väga palju õpetanud. Ta on kogenud, kuidas senised sõbrad löövad noa selga, aga ka seda, kuidas õiged kaaslased on tema kõrval läbi paksu ja vedela. Samas pole Martin harjunud elus kergeid radu tallama. Kõige lihtsam oleks hoiduda talu­pidamisest ja poliitikast võimalikult kaugele. Martin tahab veelgi enam õppida ja täiendab end praegu majanduse alal.

Ka naisele pole väljakutsed võõrad, kuna ta tegeleb riigikogus maaelu ja rahvastikukriisi probleemidega. Kaasa torkab, et kui Siret valiti rahvastikukriisi probleemkomisjoni esimeheks, heitis opositsioon talle ette, et tegu on lastetu naisega. Et kuidas ta saab sellise valdkonna eest vastutada? «Meie muidugi juba teadsime, et laps on tulemas, vaatasime teineteisele otsa ja naeratasime.»

Siret suhtub teemasse kirglikult: «On räägitud, kuidas sündimuse suurenemine võiks lahendada Eesti probleemid. Praegu on selgelt näha, et isegi kui iga naine sünnitab kolm last, siis kuna vahepeal on järelkasvu tulnud vähe, ei päästaks see enam Eesti rahvastikku. Tuleb mõelda, kuidas hoida kontakti nende inimestega, kes on Eestist välja läinud.» Lisaks peaks avatud kaartidega rääkima sisserändest, osutab ta. «Missugused need inimesed on, keda soovime Eesti riigis näha, kuidas nad meie kultuuriga seguneksid ja ühineksid?»

Laste arv pole planeeritud

Siit aga kiuslik küsimus: mitu last Repinskid plaanivad? «Ei tea. Pole plaani. Eestluse püsimajäämiseks oleks kolm, maailma rahvastiku mõttes on see aga keeruline küsimus,» sõnab Siret. «Euroopas on toitu rohkem kui Aafrikas. Kui jagaksime kogu toidu ära, oleks terve maailm sellega ilusti kaetud ega peaks ütlema, et Aafrikas lapsed nälgivad. Aafrikas on sündimus tunduvalt suurem kui Euroopas. Praegu on terve Euroopa hädas sellega, kuidas seda probleemi lahendada. Eelkõige mõeldakse riigiti. Meiegi vaatame, kuidas säiliks eestlus ja eesti kultuur. Hispaanlased on teinud lausa ameti, et oma rahvastikku säilitada. Seda nimetatakse rahvakeeles seksiministeeriumiks.»

Sisserändega on abielupaar ka omaenda elus tuttav. Nimelt töötab Martini farmis mitu välismaalt pärit töölist. «Kaks inimest Ukrainast, üks Usbekistanist,» sõnab mees. «Meil on töötaja, kes on pärit Luganskist, kus käib praegu sõjategevus. Ta teenis kodumaal 150 dollarit kuus. Siia tullakse hooajalisele tööle, näiteks traktoristiks, keda meil on väga vaja. Kohalikud seda tööd ei tee. Kui näiteks Ida-Virumaal maksavad kaevandused kätte 2000 eurot või rohkem, siis miks nad peaksid tulema meie juurde, kui maksame 500–700 eurot.»

Mahetootmine kui Eesti tulevik

Martin leiab, et me peaks rohkem ära kasutama looduslikke hüvesid. «Eesti võiks enam panustada puhta toidu tootmisse ja eksporti, eriti maaturismi. Mulle väga meeldib programm «Organic Estonia». Eestil on võimalik saada esimeseks riigiks, kus on üle 50% territooriumist mahe. See on tõsine müügiargument. Selleks peab toimima koostöö riigi ja erasektori vahel.»

Siret leiab, et nende farm on mahe. «Me ei kasuta mürke, mille tõttu said suvel paljud mesilased hukka. Maaelukomisjonis arutasime enam kui aasta tagasi, et mürkide mittekasutamisel peaks Eesti olema esirinnas,» nendib naine ja lisab, et riik peaks seda ka oma objektidel järgima.

(Daisy Lappard)

Loe ka neid lugusid