2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Manona Paris: "Kujutan ette, mida sa, armas lugeja, arvata võid – et Naisteleht on hulluks läinud."

Kujutan ette, mida sa, armas lugeja, arvata võid – et Naisteleht on hulluks läinud. Panna külma novembrikuu hakatuseks kaanele alasti naine. See võib tunduda üsna šokeeriv samm seni kõmutootmise seisukohalt pigem vaguramalt väljaandelt.

Ei, ma ei tahtnud asjatut ­furoori üles keerutada. Lisaks pean selleks meie kaanestaarist Reet Härmatist liiga palju lugu. Me tahtsime pelgalt näidata, kui oluline on paljas, puhas ilu, ning juhtida tähelepanu sellele, et me oma igapäevastes ostudes pööraksime tähelepanu väetimatele. Loomkatsed ilutööstuses on kahjuks endiselt levinud, kuigi Euroopa Liit need ära keelas. Kaugetest maadest tellitud või käest kätte pakutav odav kosmeetika ei pruugi selle keelu alla käia. Kui palju saab olla rõõmu soodsast ostust, kui selle nimel on mõnel jänkul silmadesse mõnd selle koostisosa torgatud – umbes sellistel, nagu kaanel koos Reeduga?

Suured muutused saavad alguse väikestest. Teadlikkus tuleb tasapisi ja siin loeb tegelikult iga väike piisake, kuigi vahel on tunne, et nende mereks kogunemist ei jõua ega jaksa ära oodata. Igaüks saab looduse jaoks midagi ära teha. Ka väga piiratud eelarve juures saab nutikalt käituda. Selleks tuleb vaid teadvustada, kui vähe on tegelikult õnneks vaja ja et enamasti ei saa seda osta.

Ilu ei pea ilmtingimata kallis olema. Ilu, see on tegelikult valgus inimese enda seest. Selleks pole vaja uut vinget kleiti ega uhket meiki. Isegi glamuurikuningannad nagu Reedu ei koorma oma kappe uhkete hilpudega, vaid hoolitsevad, et baasvajadused oleksid praktiliste igapäevariiete näol kaetud. Vajadusel saab ju selle imelise kleidi, millega tähtsal üritusel särada, laenata. Või minna hoopis sõbrannadega teise ringi poodidesse tuulama.

Eelmisel sajandil tuli Eestis käibele sügavalt irooniline loosung, et võidab see, kel on surres rohkem asju. Miski ei saa olla tegelikkuses tõest kaugemal. Me tuleme ja lahkume siit ilmast ühtmoodi – ihualasti. Me ei saa midagi kaasa ega vii ka endaga.

Tulemas on hingedepäev ja võib-olla oleks paslik mõelda ka sellele, mida inimene endast tegelikult järele jätab. On see hunnikute viisi ajas kaduvat mateeriat või hoopis midagi igavikulisemat. Muidugi, vaarisa pärandatud maja rõõmustab kindlasti ka järeltulevaid põlvi, ent on ajas märksa kaduvam nähtus kui mõtted, eluhoiakud ja lihtsalt rõõm elamise üle. See viimane ongi vahest kõige parem pärandus.

Sel nädalal soovitan …

  • minna Voldemar Kuslapi eeskujul kalmistutele uitama. Minul on see komme juba ammu.
  • tutvuda gripiennetuse ja selle müütidega.
  • panna viimaks ometi müts pähe!

Loe ka neid lugusid