Jaga:     
Naisteleht

Voldemar Kuslap otsib meelerahu kalmistutelt

Voldemar Kuslapi hobi käia vahel mööda kalmistuid pole härrasmehe sõnul sugugi morbiidne, vaid pigem rahustav ja elu paremini mõista lubav harrastus.

Kuslapi uitamised kalmude vahel on raiutud suisa raamatuks «Jalutuskäigud Eesti kalmistutel». Hingedepäev on tema jaoks mõistetavalt oluline püha, mil meenutada head lahkunutest, kellega seob palju toredaid ja elavaid mälestusi. Estonia teatri rahval, kelle hulka ka mees ise kuulub, on tore traditsioon käia Metsakalmistul lahkunud kolleegidele küünlaid panemas nii hingedepäeval kui ka teiste suurte sündmuste puhul. «See on väga südamlik ja pikki aastaid kestnud traditsioon. Annaks jumal, et see jätkuks,» lausub laulja.

Üks mälestuspilt on 80aastasele vanahärrale igavesti mällu sööbinud: aastal 1975, kui Estonia teatris oli Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi «Don Giovanni» esietendus just läbi saanud, suundus teatritrupp Metsakalmistule Georg Otsa hauale. «Harras lumi langes, trupp seisis sõnatult, küünlaleegid värelesid. See oli liigutav tähelepanuavaldus suurele kolleegile,» meenutab Voldemar.

Elada tuleb siin ja praegu

Mehe huvi kalmistute vastu pole seotud religiooniga, samuti ei usu ta hauatagusesse ellu või hingede rännakusse. Õieti öeldes ei vaevagi Voldemar end selliste müstiliste asjadega, vaid elab siin ja praegu. «Võib-olla on sellel, et me uuesti sünnime, tõde taga, aga ma ei ole seda enda jaoks teadvustanud. See pole minu jaoks oluline teema, mille üle juurelda. Targad räägivad, et sünnitakse ümber, võib-olla see on tõesti nii. Olen kahe jalaga maa peal ja natuurilt elurõõmus inimene, kes teispoolsuse küsimustega ei tegele.»

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid