Müstika

MÜSTIKA | Jüri Lina kohtus tulnukatega: „Oli tunne, nagu keegi jälgiks meid.“ 

Sirje Presnal, 7. juuni 2020, 06:00
PJüri LinaFoto: Rauno Vahtre
Ühe tõestisündinud ja müstilise loo enda elust räägib kirjanik, filmirežissöör ja vandenõuteooriate uurija Jüri Lina.

«1974. aasta 24. novembri pilvisel hilisõhtul tundsin sisendust, et on vaja linnast välja sõita. Läksime kolmekesi. Kella poole kaheteistkümne paiku märkasime metsa kohal paar sekundit väikest helendavat punast objekti, seejärel silmasime pilvedes heledat sähvatust. Siis polnud midagi näha. Me vilgutasime taskulampidega. Pöördusime mõttes kosmosevendade poole ja kutsusime neid.
Meeleolu muutus kiiresti: ootusärevus, rõõmu- ja kergustunne. Aeg möödus lennates. Tekkis tardumus ja isegi väsimus. Pea käis pisut ringi. Ilmnesid parapsühholoogilised elamused: kinnisilmi oli mustal taustal näha valgeid täppe, samal ajal liikusime vaaruvalt ringi, meil tekkis pikaks venitatuse tunne, tajusime, et me justkui tõusime ülespoole (ilmselt osaline astraalprojektsioon, kehast väljumine).
Üle taeva sähvatas ere objekt. Tundsime vennalikkuse taju, tahet kedagi või midagi hellalt puudutada. Ümbrus muutus udusemaks. Puud ümberringi olid kaetud justkui lumega (tegelikult olid need peaaegu paljad, vaid maas oli lund). Meie käed surisesid, pisut iiveldas, oli koguni hetkeline pööritus, ümbruses võis näha tumedaid liikuvaid laike või varje. Oli tunne, nagu keegi jälgiks meid.

Edasi lugemiseks: