Müstika

MÜSTIKA | Seto pühäsenulkade raamatu autor: kaitseinglid olid minuga 

Sirje Presnal, 31. mai 2020, 19:00
Pühäsenulk ehk eesti keeli ikooninurk on setode usulise traditsiooni oluline osa, ehkki võõrale pilgule jääb see sageli varjatuks. Petseri juurtega kunstnik ja romanist Tiia Puustusmaa on pannud kokku raamatu «Pühäsenulgad», et paotada uks setode pühasse ja salapärasesse maailma. «Õnneks on veel neid, kes seda traditsiooni elus hoiavad,» sõnab autor. «Üks Petserimaa memmeke, kellega raamatu tarvis vestlesin, rääkis, et igal hommikul, kui tõuseb, peseb ta kõigepealt silmad puhtaks ning siis läheb ja palvetab pühäsenulgas enda ning lähedaste eest.»

«Mullõ tull’ joba viis aas’takka tagasi Peko vai mõni hingli sängü mano kõnõlama, õt vaia om üles võtta’ pühäsenulkõ ni kõnõlda’ seto inemistõga, kinkõl omma’ säändse’ nulga’ viil olõmah,» alustab Tiia Puustusmaa raamatut. Peko – setode muistne viljakusjumal – andis märku, et tuleb õigeusukombestikust kirjutada! Selles lahedas maailmanurgas on piir paganliku pärimuse ja ristiusu vahel sedavõrd hägus, et need kipuvad teineteise sisse sulama.
«Setod usuvad, et Peko ilmutab ennast unes ning annab juhiseid, mida tuleb teha,» ütleb Tiia. «Minu raamatu puhul oli samuti unenäol oma roll.»
Naine räägib, et kuskil seitse aastat tagasi hakkas ta tähenduslikke unenägusid nägema – nägi asju ette. «See oli minu jaoks jahmatav ja natuke elumuutev kogemus, kuigi ma alguses ei pööranud sellele väga tähelepanu,» märgib ta. «Mingid unenäod tundusid siiski tähtsad ja need ma kirjutasin üles.»
Läks üksjagu aastaid mööda, kui Tiia, kes hakkas Itaalias kunstiõpingute perioodil sakraalse kunsti ja ikoonide vastu huvi tundma, otsustas, et aeg on teha raamat seto ikooninurkadest.
«Olin nii-öelda palli juba veerema pannud – idee enda jaoks ära sõnastanud ja leppinud koostöö osas kokku fotograaf Kadri Otsiveriga, kui leidsin oma viis aastat vana märkmiku unenägude ülestähendustega,» meenutab autor. «Selles märkmikus oli detailne unenäokirjeldus selle raamatu kohta. Tol päeval tuli mul küll kananahk ihule – ma ei mäletanud seda unenägu, ma ei mäletanud, et olin selle üles kirjutanud. Aga see kahtlemata oli märk.»

Edasi lugemiseks: