Inimesed

Lugu ilmus ajakirjas Tiiu

Ivi Eenmaa: „Kardan endavanuseid, sealt peale haiguste muud ei kuule!“ 

Elis Seppius, ajakiri Tiiu, 31. mai 2020, 11:38
Foto: Terje Ugandi

„Olen lapsepõlvest saadik pidanud võitlema,“ kirjeldab Ivi Eenmaa (76) oma eluõppetunde. Elu on tema nurki hoolega vorminud ja lihvinud, vahel neid lausa küljest tirinud. „Sa muutud justkui ümmargusemaks ja ettevaatlikumaks,“ tõdeb ta.

Ivi kodukontoris, kus raamaturiiulid kõrguvad laeni, on hea istuda ja vestelda. Hea on ka see, et Ivi ei anna stampvastuseid. „Ma mõtlen teiega kaasa,“ kinnitab ta. Tema pilk on selge, rahulik ja terane.

Toaaknast paistab Kaarli kirik, selle taga kõrgub Ivi elutöö, Eesti Rahvusraamatukogu.

Isast olid vaid kirjad ja pakid

„Kasvasin üles tüdrukuna, kelle kõik kodud on käest võetud. Elu oli üks pikk ja suur põgenemine ja enda peitmine Avinurme metsades.“ Nii kirjeldab Ivi oma esimest elukümnendit. 

Ivi isa põgenes 1944. aastal viimaste paadipõgenike seas Salmistu rannalt Rootsi usus, et segased ajad varsti lõppevad ja võib naasta koju. Ivi ema ei riskinud koos vaid aastase tütrega mehega ühes minna ja jäi nii terveks eluks lapsega üksi.

Edasi lugemiseks: