Blogid

Järjejutt | Ivika läks Soome tööle ja mehele: kõik tundus algul nii imeline 

Ivika Shults, ajakiri Tiiu, 29. mai 2020, 13:24
Ivika ShultsFoto: Martin Ahven
Soomes töötab palju eestlasi ja kindlasti on veel rohkem neid, kes on pidanud plaani sinna parema põlve peale kolida. Kaheksa aastat üle lahe võõrsil elanud Ivika Shults (55) räägib südamelt ausalt ära, kas teda olid seal pudrumäed ootamas. 

See koer! Alati kui ta on kuskile kükitamas, pean ma luurama, et ega kedagi tulemas ole. Soomlased jalutavad oma lemmikuid, kilekotid rihma küljes ja on varmad nende järelt koristama. Aga meie koera, suure labradori, hunnikud on isegi priskemad kui inimesel. Sellise koristamiseks ei ole mina võimeline. 

Õnneks jätab meie labrador oma kuhilad sügavale põõsa alla, kust neid näha pole. Ja soomlastel on kindlad kellaajad, millal nad oma koertega jalutamas käivad – meil sel ajal välja asja pole.

Märts, 2020

Praegu istun siin üldse nagu tukunui kodus, sest olen kaks nädalat karantiinis. On ikka ajad ja majad! Käisin Eestis oma vana ema juures tema sünnipäeva pidamas. Soomest laevaga Eestisse loksuda ja pärast tagasi, nutumaik suus, on alati raske. Seekordne käik oli veel eriti keeruline. 

Sadamas laevast välja tulles läks kaua aega, tuli välja, et seal on automaatne palavikumõõtja. Inimesi lasti läbi jupikaupa ja arst oli ka kohal. Oleks ma seda teadnud, poleks seekord Eestisse läinudki.

Tavaliselt oleme koos poegadega viinud ema välja sööma, kuid nüüd selle paganama viiruse kartuses tellisime restoranist toidu koju.

Olin Eestis nädal aega ja muretsesin, kas üldse koju Soome pääsen, kõik piirid ähvardati ju sulgeda. 

Eile, kui mu noorem poeg mind sadamasse sõidutas, naeris ta, et ma lähen laeva peale küll vist lausa ihuüksi. Tõesti, seal valitses täielik tühjus – mitte hingelistki kohas, kus tavaliselt käib vilgas elu. 

Sadama ootesaalis istus viis-kuus inimest, kõigi vahel rohkem kui kaks meetrit. Meie vastu tundis huvi Soome piirivalve ja küsis puhtas eesti keeles, kas meil on alaline sissekirjutus ja kas dokumendid kaasas. No teadagi! 

Laevas läksin oma lemmikkohale ühes suures pubis, mis tavaliselt on rahvast pungil. Nüüd loetlesin seal viis inimest. 

Laevalt maha minnes palaviku mõõtmise aparaati polnud, aga vastas oli politsei või piirivalve, tont neid teab. Kontrollisid meie dokumente oma laptop'ist. 

Õnneks oli mu elukaaslane Tapsa mulle autoga vastu tulnud ja ma ei pidanud bussiga sõitma, kuigi tundus, et need on tühjad. 

Tapsa oli külmkapi sööki täis ostnud ja WC-paberi pakid seisid esikus.

Aga see selleks. Pidin rääkima hoopis sellest, mis elu olen ma siin Soomes elanud.

Olen siin asunud – khm, elanud – kaheksa aastat ja nii mõndagi õppinud. Õppinud tundma siinseid inimesi, peresid ja ühiskonda. 

Kodueestlased arvavad, et need, kes töötavad Soomes, teenivad ropult raha ja on rikkad. Vale puha! Elu on siin mitu korda kallim kui Eestis, juba korteriüür võtab sult seitse nahka. 

Aga mis ma ikka näägutan, siia sai tuldud vabatahtlikult ja alati on võimalus tagasi minna. 

Aprill, 2012

Soome kolimine oli minule kui kaks kärbest ühe hoobiga. 

Esiteks olin juba üheteistkümnendat aastat ühes Eesti erapostifirmas telefoniklienditeenindajana töötanud, vahepeal selle kõrvalt ka postiljon olnud. 

Teiseks olin just enne seda tutvunud neti teel kena soome härrasmehega. Ta oli mind juba Tallinnas külastanud ja olime veetnud koos meeleoluka õhtu. Härra oli jõudnud mind enda juurde Soome külla kutsuda ja rääkinud, et läheb maikuus Kreeka reisile, aga pärast seda tuleb taas mind külastama. 

Ööseks ta minu juurde ei jäänud, väites, et enne peame kümme korda kohtuma. Ütles seda nii tõsiselt, et ma nõustusin ja ta läks tagasi oma hotelli.

Tore on, mõtlesin, päris julge algus! Kuid selleks ajaks olin tutvunud juba paljude soome meestega ja nendega Tallinnas kokku saanud. Tõtt öelda ei uskunud ma enam millessegi. Ka mitte sellesse,  et too härra mind tõsiselt võtab. Võtsin asja nii, et häh, tuleb mis tuleb, aga kui ei tule, siis ei peagi tulema.

Mai, 2012

Vahepeal leppisin mind tööle värvanud Eesti vahendusfirmaga kokku kohtumise Soome osapoolega. Töövestlusele Viru hotelli aulasse läksin laeva pealt, otse teiselt kohtingult oma soome härraga. 

Kontraht sai tehtud ja nägi ette, et kuu aja pärast lähen vaatan oma Soome elamistingimused üle ja augustist asun tööle.

Oli kaunis maikuupäev, kui kohtusime Tapsaga kolmandat korda. Viru hotelli aulasse saabudes oli tal kaasas sületäis punaseid roose. Ühes lauas istus seltskond soome naisi, meid nähes vajusid neil suud lahti. See pilt ei kao mu mälust kunagi.

Seda ma enam hästi ei mäleta, kuhu me edasi läksime, ilmselt minu auto juurde, mille olin parkinud Energia kohviku ette. Seejärel käisime mu suvilas Muugal, kus nautisime romantilisi hetki aiakiigel.

Sõitsime Viimsisse Paati sööma ja sealt Paljassaarde Pikakari randa muulile, kus meil olid toredad suudlemise hetked. 

Hotelli minnes kutsus Tapsa mind koos endaga Saimaa järvistule jaanipäeva veetma, et tal on sugulastega kahasse ostetud vana mootorpaat, millega saaksime järvedel ringi sõita. 

Ettepanek oli ahvatlev, kusjuures Tapsa ütles, et seltskond on ka tore – tema onu oma naisega ja onupoeg. Seda ta rõhutas, et nad meeldivad mulle kindlasti. Mitte vastupidi! Olime kokku leppinud, enne jaanipäeva olingi Helsingis.

Kõik tundus nii imeline. 

Juuni, 2012 

Nii nagu kontraht ette nägi, olin kuu aja pärast Soomes. Koos kolme teise naisega saime tööandja poolt kahetoalise üürikorteri, teine tuba oli koos köögiga. Kui sellele ajale tagasi mõtlen, siis ajab miskipärast naerma, kuigi asi oli naljast kaugel. Üür oli 300 euro ringis – minu jaoks suur vaev sealse elu alguseks. Sain aru, et pean oma krediidiarve kasutusele võtma.

Aga meie ühine lugu Tapsaga jätkus jaanipäeval, kui läksime sinna Saimaa järvistule. Midagi selle paadiga lahti oli, et seda käima ei saadud ja pidime jääma sadamasse. Lisandus järjest muid paate – vaata, et ei mahu enam ära!

Ja siis ma nägin, kuidas peetakse Soomes jaanipühi. Igal alusel oli oma seltskond ja ei saanudki enam aru, mida kuulata, sest vasakul pool kõlasid kitarriviisid, aga paremal pool akordionimäng ja laulud. Ära sa ütle, nad on vägagi lauluhimuline rahvas!

Tapsa sugulased on väga mõnus rahvas, nalja sai palju ja lõpuks liitus meiega ka teine paatkond. Öö poole süüdati sealsamas rannas lõke ja järve peale lasti ka üks tulease ulpima. Oli ilus jaaniöö koos päikese pooleldi loojumisega. 

Kõik olid lõbusad ja sõbralikud. Mind ei peetud üldse välismaalaseks, olin ehk soomlase moodi. Kui suu lahti tegin, siis saadi aru küll, et mul on aktsent juures. Tõtt-öelda oli aktsent tol ajal päris kõva, kuid tuhka sellest. Aru ma sain ja rääkida oskasin, nii et keegi ei teinud sellest välja!

Pärast jaanipäeva Eestisse naastes suhtlesime Tapsaga igal õhtul Skype’i teel.