Inimesed

Lugu ilmus ajakirjas Tiiu

Otsides lähedasi: poeg nägi ema viimast korda 82 aastat tagasi 

Katrin Helend-Aaviku, ajakiri Tiiu, 21. juuni 2020, 06:58
Illi ja BorissFoto: Tiina Kõrtsini
Boriss Keimar (86) oli nelja-aastane poisipõnn, kui tema partorgist isa ja sakslannast ema abielu lahutasid. Tema jäi elama isaga, kaks aastat noorem vend aga emaga. 

Päev, kui ema tõi Borissi isa juurest salaja enda juurde mängima, on lapse ainus ja viimane mälestus temast.

Boriss elab koos elukaaslase Illi Põdraga Tamsalus üürikorteris. Suviti on nad oma maakodus Padaoru lähedal Metsavälja külas. Seal nad üle kahekümne aasta tagasi ka kohtusid, kuigi elasid kunagi Kiviõlis peaaegu kõrvuti. Linnas ei olnud nende teed määratud ristuma, tuttavaks said nad naabritena alles Metsaväljal. 

Üksikema Illi oli teinud hulljuge sammu ja ostnud tagasi oma viletsas seisus lapsepõlvekodu, Boriss oli koos abikaasaga soetanud sinna maakodu. Kui Boriss oma naise peaajuvähile kaotas, said nad Illiga lähedasemaks ja neliteist aastat tagasi otsustasid oma elu ühte köita.

Illi on kirjutanud oma mälestuste põhjal kodukülast ja seal elanud inimestest raamatu ning uurinud koos Borissiga ka mehe perekonna elukäiku. Viimastel aastatel on Boriss hakanud aina rohkem mõtlema oma ema ja noorema venna peale, kellest elu teda lahutas.

„Ema ei ole muidugi enam elus, aga vend võib-olla on,“ ütleb Boriss lootusrikkalt. Ta oleks rõõmus, kui õnnestuks leida kas või kedagi, kes teaks nende elusaatusest.

Illi ja BorissFoto: Tiina Kõrtsini

Isa tõi nutva poja ema juurest tagasi

Borissi isapoolne vanaema ja vanaisa on maetud Jõhvi surnuaeda. Vanaisa elas Tallinnas, hiljem Kiilis. Borissi isal Helmutil oli kaks venda – Herman ja Otto (langes hiljem Velikije Luki all) ning kaks õde – Sonja ja Linda.

Helmut oli kümneaastane, kui vanaisa viis oma pere Eestist Novgorodi. „Vanaisal oli Eestis pahandusi, sest olevat olnud Viktor Kingissepaga mestis. Kiilis tegi ta kõvasti kommunistlikku propagandat ja kutsus tõusma üles valitsuse vastu,“ teab Illi.

Ka Borissi isa kasvas kommunistlikus vaimus. See sai saatuslikuks tema abielule sakslannast lauljanna Valentinaga, Borissi emaga. „Isa pidi lahutama, sest hakkas tööle partorgina, kellel ei kõlvanud sakslannaga abielus olla,“ ütleb Illi.

Helmuti uueks naiseks sai temaga poliitilisi vaateid jagav venelanna Maria. Borissi emaga katkestas ta kõik suhted ega lasknud naisel isegi poja elust osa saada. Nii kadusid ema ja väikevend Borissi elust jäädavalt. Isa ei rääkinud nendest kunagi, neist pole ühtegi fotot ja mees ei mäleta sedagi, kuidas nad välja nägid. On vaid üksainuke mälestus: kord, kui isa kodus ei olnud, tõi ema ta salaja enda juurde vennaga mängima. „Seal oli tore olla, mänguasju oli palju,“ mäletab Boriss. Talle järele tulnud isa oli ema peale väga vihane ning viis nutva ja protestiva poja enda juurde tagasi.

„Ma ei tahtnud sealt ära minna. See oli viimane kord, kui ma oma ema ja venda nägin,“ ütleb Boriss. Kas ema püüdis hiljem pojaga kontakti saada, pole teada. Hiljem ei osanudki Boriss enam teda igatseda, aga oma ema armastusest ja hellusest on ta jäänud ilma.

Kasuema Maria, kel sündis enne sõda abielust Helmutiga kaks tütart, suhtus kasupoega hästi, aga emaks Boriss teda ei kutsunud, ikka tädi Marusjaks. Ta mäletab üht seika: „Ükskord, kui kasuema oli hernesuppi teinud, küsisin juurde: „Tädi Marusja, palun veel suppi!“ Tema ei teinud kuulmagi. Lõpuks ütles: „Ma ei ole sulle tädi Marusja.“ „Aga kes sa siis oled?“ „Ma olen sinu ema.“ Siis ma sain pahaseks, lõin vihaselt vastu ust ja ütlesin ikka samamoodi: „Tädi Marusja, ma tahan veel suppi!“ Ma ei tahtnud teda oma emaks kutsuda.“

Nooruke Boriss.Foto: Tiina Kõrtsini / erakogu

Isa traagiline saatus

Kui algas Teine maailmasõda, läks isa Punaarmeesse ja tema pere evakueeriti Udmurtiasse. „Sinna saadeti meid loomavagunites. Kadusin tee peal ühes vahepeatuses ära. Läksin pissile, aga ei osanud enam oma rongi tagasi minna. Rahvast ja vaguneid oli palju ja oli juba pime. Üks mees aitas mind siiski pere juurde tagasi,“ meenutab Boriss.

Udmurtias sai pere peavarju kolhoosis, kust lähimasse linna oli kuus kilomeetrit. Seal asus ka udmurdikeelne kool, kuhu Boriss õppima pandi. „See oli väga raske, ma ei saanud ju sellest keelest midagi aru,“ ütleb ta. Pealegi oli kuus kilomeetrit väikesele poisile käimiseks väga pikk maa. „Kolhoosiesimees andis siis meile hobuse koos reega ja nii me käisime läbi metsa koolis. Kuulsin, kuidas hundid ulgusid,“ meenutab Boriss. Suvel käis ta koos teiste lastega päeval sea- ja öösel hobusekarjas.

Kiviõlis jätkas Boriss oma haridusteed venekeelses koolis. Samal aastal sündis kasuvend Gena, kes on juba igavikku lahkunud. Kasuõed Niina ja Žanna elavad Tallinnas ja nendega on Borissil head suhted.

Isa poliitiline hoiak, mis läks talle maksma esimese abielu, sai omamoodi ka tema elule saatuslikuks. Kiviõlisse elama asudes läks ta tööle Kiviõli põlevkivikombinaati ja partorgina käis ta küladest sinna inimesi tööle värbamas. Mees mõistis, et paljudele on see pääs repressioonidest, sest kombinaadi töötajaid ei puututud.

„Külades nägi ta tegelikku elu ja kogu viletsust – seda, et ilusana tunduva kommunistliku fassaadi taga on hoopis teine elu. Eks ta hakkas taipama, kuidas asi tegelikult on. Ta hakkas jooma, läks närviliseks ja tigedaks. Kodus tekkisid venemeelse Mariaga lahkhelid ja tülid. See kõik mõjus talle nii raskelt, et ta tegi oma elule ise lõpu peale – poos end kodus üles. Ta oli siis 56aastane,“ jutustab Illi Borissi isa traagilisest lõpust. 

Boriss koos Illiga vanu fotosid vaatamas.Foto: Tiina Kõrtsini

15aastaselt tööle

Pärast isa surma läks Boriss põlevkivikombinaati tööle, et oma kasuema ning poolõdesid ja -venda aidata. Ta oli siis vaid 15aastane ja pidi luiskama end aasta vanemaks, et tööle võetaks. Kuna sünnitunnistus oli sõjakeerises kaotsi läinud, ei olnud tal keeruline oma sünniaastaks öelda 1933 asemel hoopis 1932.

Mehel oleks õnnestunud aasta nooremana elada terve elu, kui mitte kaks aastat tagasi poleks suure üllatusena saabunud rahvastikuregistrist teade, et Venemaal on välja ilmunud tema õige sünnitunnistuse koopia, mistõttu tuleb valede andmetega isikutunnistus välja vahetada.

Kiviõli põlevkivi- ja keemiakombinaadis töötas Boriss kogu oma tööelu. Sai koguni meistriks ja hakkas noori välja õpetama. Kombinaadi juhtkond märkas Borissi täpsust ja kohusetundlikkust ning ta määrati hiljem kommunaalosakonna juhatajaks. Sellelt ametikohalt jäi ta ka pensionile.

Borissil on oma väike pere – tütar ja kaks lapselast, aga aastatega on ta mõtted aina enam läinud oma emale ja nooremale vennale. Peas vasardab küsimus – milliseks nende elu kujunes, kas vend võib veel elus olla, kas ta elab Venemaal, Eestis või hoopis mujal?

„Kui vend on elus, peaks ta praegu olema 85aastane. Oleks väga huvitav temaga kokku saada!“ on Borissil veel killuke lootust. Igasugune info nende käekäigu ja teiste sugulaste kohta, kellega tal side on katkenud, on väga oodatud. Kui Boriss veel Kiviõlis elas, otsis isapoolse tädi Sonja lapselaps ta isegi üles, aga kontakt temaga kadus, kui Boriss elukohta vahetas. Võib-olla aitab see artikkel neidki taas kokku viia.

Boriss (vasakul) sõbraga.Foto: Tiina Kõrtsini / erakogu