Blogid

Järjejutt | Soome kolinud Ivika: koristajana koged nii lahkust kui ka kiuslikkust 

Ivika Shults, ajakiri Tiiu, 25. juuli 2020, 15:12
Ivika Shults räägib oma tööst koristajana Soomes.Foto: Martin Ahven
Soomes töötab palju eestlasi ja kindlasti on veel rohkem neid, kes on pidanud plaani sinna parema põlve peale kolida. Kaheksa aastat üle lahe võõrsil elanud Ivika Shults (55) räägib südamelt ausalt ära, kas teda olid seal pudrumäed ootamas. 

Võõras ühiskonnas uue ametiga alustamine väga roosiline polnud, okkaid ikka jagus. Mul polnud vilumust, et ettenähtud ajaga piisavalt korralikult oma koristustöödega ühele poole saada. Eelmisel korral oli juttu, kuidas alguse tegid vaevalisemaks paljud pisiasjad alates tähistamata bussipeatustest kuni ulakate Soome kassideni. 

Detsember,  2013

Kui Helsingi ja Espoo piiril Haukilahtis ridaelamus jäädi minu läikima löödud kraanide ja pliidiga rahule, siis ühe teise kliendi juurest Ida-Helsingist tuli kaebus: miks pliit on puhastamata! 

Tööandja-proua käis mind kohapeal õpetamas – ei piisa pliidi märja rätiga pühkimisest, vaid tuleb majapidamispaberiga ka kuivatada, nii et pind läigiks nagu peegel.  

November, 2014 – detsember, 2015

Ajapikku tekkisid mul lemmikkliendid ja need, kelle juurde läksin vastu tahtmist. Üks viimaseid oli vanem halvatud naine. Mõistusega oli tal sedaviisi, et ta ei usaldanud kedagi. Mul oli seal ette nähtud kolm tundi, aga alati leidis ta, et ka pärast seda on vaja veel midagi teha. 

Ta ei saanud palju rääkida, käsutas vaid: „Ja sitten tämä!“ („Nüüd siit!“) või „No ei sentään!“ („No mitte nii!“ ).

Ta tahtis alati kohal olla, kui mina ta kodus tegutsesin, aga vahel juhtusid tal samal ajal olema haiglas füsioteraapia seansid. Seda olukorda kasutas ta alati ära, et leida põhjus solvunud olla. Ta oli väga vihase meelega, kui ta oma haigemajas käigult tagasi talutati. 

Kuigi olin kõik ära koristanud, leidis ta veel tuhat asja, mida mul lepingus kirjas polnud, aga mis tema arvates tulid ära teha. Lambilühtreid puhastada, riiulikaunistustelt tolmu pühkida. Või vaibad välja viia, ükskõik, mis ilm oli. Ikka sitten tämä! Kui oli torm, siis lendasid kõik need palakad nelja tuule poole.

Ma sain aru, et ta on haige inimene, ei vaielnud vastu ja tegin, mida ta nõudis. Pikapeale hakkas see stressi põhjustama. Ta oli mul igal teisel kolmapäeval viimane klient. Kui see nädal oli tulemas, närvitsesin juba pühapäeval. 

Lõpuks palusin tööandjat saata kiusliku vanaproua juurde uus inimene, kes ta kindlakäeliselt paika paneb. Õnneks või kellegi õnnetuseks sai ta teise hoidja. 

Juuli, 2015

Mul on kohutavalt kahju neist vanuritest, kellest kellelgi pole sooja ega külma. Näiteks oli üks teine jube juhus haige vanainimesega. Korter oli väike, mingid 18 ruutu. Seal ta elutses oma voodis.

Seekord ta välisust lahti ei teinud, sisse pääsesin koos ühe majaelanikuga. Korteriuks polnud õnneks lukus, aga vaatepilt kohutas mu täiesti ära. Vaene vanur oli põrandal maas ja roomas oma voodi poole. 

Kui olin vanakese pisukese köögiga elutoa koristamise juba lõpetanud, märkasin, et ta oksendab voodisse. Keerasin ta kiiresti külili ja panin kausi alla. 

Pagan küll, kirusin, mul ei ole ju mingit väljaõpet hoolduse alal! Mis siis, kui ta lämbub oma okse sisse? Kus on hooldusõed? Kontorisse helistades sain teada, et puhkusel, aga lubati kohe keegi vanainimest vaatama saata. Minule õppetund missugune!  

Juuni, 2015

Oli ka sootuks kummalisi olukordi. Kord asendasin üht koristajat korteris, mis asus päris südalinnas, aga oli sama pisuke. Majja sisse pääsesin jälle tänu ühele kohalikule elanikule.

Andsin korteri uksekella ja mulle naeratas vastu vanaproua… ainult et ihualasti, tissid ripakil! Teda ei morjendanud üldse, et olen talle puhta võõras inimene. Oli lõbusa olemisega jutukas vanamemm.

Mõne aja pärast tuli ukse taha postiljon, tumedanahaline meesterahvas. Mis oleks olnud, kui…?

Seda lõbusat vanaprouat oli mul nii-öelda au veel mitu korda külastada. Tema magamistuba koosnes sängist, kus voodiriided segi ajakirjade ja raamatutega. Pidin pesu vahetama ja sängipõhja tolmuimejaga üle käima, kuid see oli paras tegemine, sest liikumiseks oli ruumi vaid meetri jagu. 

Märts, 2015 – juuli, 2017

Ma ei tea, kas põhjuseks oli mu rahvus, aga mul oli paar klienti ka Helsingi kesklinnas rikaste rajoonis. 

Ühe korteri emand oli minu vastu äärmiselt sõbralik, vaat et sõbranna. Alati ootas ta mind pikisilmi juba uksel. Paar sõna vahetatud, läks ta viisakalt linna omi asju ajama, et ma saaksin rahulikult koristada. 

Tagasi ilmus emand siis, kui olin juba lõpetamas. Mõnikord, kui olin näiteks puhkusele minemas, tõi ta mulle linnast lilli. Tema kiituseks pean ütlema, et sain alati ka jõulukingituse. Isand kadus linnast tulles kohe maja sauna, emandaga aga pidasime pikki kõnelusi.

Nende korter oli antiikmööblit täis. Raamatukogutuba oli pungil kirjandusest ja vanal kirjutuslaual oli sülearvuti. Ma ikka imestan, et Soome vanainimesed on nii uuendusmeelsed ning interneti ja muu sellega kaasneva ära õppinud. Minu vana ema ei tea arvutiasjandusest midagi ega huvitugi sellest. 

Emand oli üsna kurb, kui teatasin, et lähen töölt ära. Muidugi olid sel puhul jälle lilled toodud ja kiidusõnad öeldud. Olin nii liigutatud, et lausa pisarad olid silmis.  

Mai, 2014 – juuli, 2017

Kaks kodu oli mul koristada ka Kauniaises, ühes Espoo rikaste rajoonidest. 

Soome rahvas on sõbralik – nagu sina suhtud neisse, nii suhtuvad nemad ka sinusse. Kuid erinevalt noortest ja lastest, kes ei tee vahet, kust sa pärit oled, saavad vanemad inimesed eestlastest paremini aru. Nad on kohe väga uudishimulikud ning küsivad ikka ja jälle, kuidas me selle Vene aja üle elasime. Nad tundsid väga kaasa, et meid selline saatus on tabanud.

Minu elu Nõukogude ajal oli üsna roosiline ja poliitikast mulle lapsena ei räägitud, hoiti eemal. Kuid üks üksik vanaperenaine Kauniaises – lausa selle keskuses – valmistas mulle alati kohvi ning ikka ja jälle istusime pool mu tööaega laua taga, pajatades elust-olust. 

Juuni, 2013 – juuli, 2017

Teine pere Kauniaises olid ilmselt soomerootslased. Nende kodu Kauniaises asus keset metsa nii paha koha peal, et mul võttis sinna sõit tund aega. Tüütu oli ka kõik need kolm korrust tolmuimejaga jändamist. Maja oli ka vana ja kopitanud lõhna tundis igal pool, aga mis seal ikka. 

Tihtilugu ütlesid nad mu koristuskorra ka üles, sest neil on Saaremaal suvila. Kui nad olid Saaremaale minemas, jätsid nad oma maja valve alla ega tahtnud sellega probleeme.  

See-eest oli pererahvas hästi lahke. Emandaga, kes on isiklikult tuttav Tarja Haloneniga ning tunneb hästi Eesti ajalugu ja eestlasi, võisime tundide kaupa jutustada. Ka seal oli jõuluks alati kingitus – kommikarp, ükskord isegi ümbrik 50 euroga.