Pere ja lapsed

PEREGA REISIL | Lugu sellest, kuidas mõne vihmaussi eest on võimalik saada ülimõnus elamus paadiga suvisel Kuremaa järvel Jõgevamaal 

Tarvo Alev, 19. juuli 2020, 10:30
Foto: Tarvo Alev
Seekordne lugu algab pühapäevast 21. juunist, kus mõtlesime, et käime päeva teises pooles lastega loomaaias. Kui jõudsime autoga loomaaia parklasse, siis oli pilt järgmine – viimne kui koht, teeäär, muruserv autosid tihedalt täis pargitud. Seega oli väga selge, et loomaaed on rahvast täis, vabu kärusid lastele ei ole saada ja seega tegime otsuse, et jätame selle külastuse mõneks teiseks korraks. Järgmisel päeval (esmaspäeval) otsustasime siiski lastega loomaaeda minna, aga et asi põnevam oleks, siis võtsime suuna Jõgevamaa-Elistvere suunale. Eelnevalt otsisin kiirelt ka mõned muud kohad välja, kust võiks sellel päeval läbi käia.

Esimeseks kohaks valisin Siimusti Keraamika ja Savikoja, mille kohta lugesin internetist, et seal saab näha, kuidas toimub keraamika tootmine, seal on kauplus, kus on nende tooted müügil ja tundus olevat põnev paik, mida külastada. Siimusti asub samuti Jõgevamaal ja sinna sõit võttis aega umbes kaks tundi.

Meie enda viga oli see, et hommik läks kiireks ja ei jõudnud ette helistada ja teavitada oma tulekust, sest siis oleksime saanud koheselt teada, et sellel päeval oli Savikoda suletud ja polekski olnud võimalust see päev külastada. Küll aga võttis meiega hiljem ühendust sealne perenaine ja pakkus lahkelt võimalust tulla mõnel teisel korral. Sinna läheme kindlasti tulevikus uuesti ja seekord ehk pääseme vaatama ka keraamikatöötlemise protsessi ja ehk saavad ka lapsed ise savist nõusid voolida

Foto: Tarvo Alev

Foto: Tarvo Alev
Foto: Tarvo Alev

Järgmises ruumis on seina peal kõik raamatu Kevade väljaanded läbi aastate, millest mitmed olid ka mulle tuttavad. Neid erinevaid trükke on läbi aegade olnud ikka päris palju. Siis on seintel ekraanid, kust jooksevad filmi katkendid ja eraldi kõrvaklapid, kust on võimalik kuulata erinevaid repliike filmist. Keset ruumi on suur punane maakera, kus on peal nahast lapid, millel lõbusad huumoriga tehtud küsimused ja lapi tagaküljel võimalik ka vastust näha. Seal on võimalik panna proovile oma teadmised ja meil õnnestus suurem osa ka õigesti vastata.

Foto: Tarvo Alev

Vanas koolimajas saab külastada kõiki ruume, milleks on vana klassiruum, õpetaja (Lauri) kuulus tuba, kus Toots kauples koolitööd vähemaks ja Arno sai kingiks viiuli, siis on seal magamistuba, kus ka aken, mille taha tehtud valguslahendusega see kummitus – ehk „Tot-tot-tot“, kus Toots teisi poisse kollitas. Maja teisel poolel Köstri eluruumid, mis olid ikka kordades luksuslikumad ja isegi päris uhked võrreldes lihtrahva eluga. Ma teisel korrusel on aga muusemi pool, kus pidevalt vahelduvad erinevad näitused. Parajasti oli seal tuletõrje teemaline väljapanek.

Foto: Tarvo Alev

Lisaks käisime ka all jõe ääres, sest ma tahtsin näha ja aimata, kuhu see Tõnisson selle parve ikkagi uputas ja milline näeb välja saun, kus Kiire tagumik naks ja naks lava külge kinni jäi ja mille akna Toots kildudeks tulistas. Ei teagi, kas see oli taotluslik või mitte, aga konkreetne aken on ka praegu katki ja klaasikillud kõik seal akna ees rippumas.

Foto: Tarvo Alev

Meiega olid seekord kaasas 5 aastane Hendrik ja 2,5 aastane Lisette – kellel pole veel õrna aimugi ei Kevadest ega Tootsist-Teelest-Arnost. Seega nende jaoks oli küll tore seal ringi vaadata, aga veel toredam see, et peale seda läksime üle tee asuvasse poodi ja ostsime jäätist. Ilm oli tõsiselt soe ja see jäätis ning pudel külma vett kulus kõigile vägagi marjaks ära.

Nüüd lõpuks oli käes see hetk, kus võtsime suuna Elistvere loomapargi poole. Seal kandis on kõik kohad väga lähestikku ja seega ei pea kulutama palju aega ühest kohast teise sõitmisele. Varsti olimegi juba loomaaia parklas ja väga meeldiv üllatus oli see, et seal on piletihind väga taskukohane – meile neljale läks see kokku maksma kõigest 8 eurot. Ei teagi, kas on kuidagi seotud RMK osalusega seal, kus metsandusfirma püüab oma musta südametunnistust puhastada andes võimaluse soodsalt käia loomi vaatamas.

Foto: Tarvo Alev

Käisime lastega seal pargis ka kolm aastat tagasi, aga siis olid meiega Marek, Kätlin ja Neleliis ning eks tegelikult ka Lisette, kelle oli veel mõni kuu jäänud sündimiseni aega. Lastel on seal pargis rõõmu rohkelt ja kuigi oli väga soe ilm ning enamus loomad pigem mängisid surnut ja lebasid kuskil oma ala varjulises nurgas püüdes võimalikult vähe liigutada, siis õnnestus meil enamus loomi ikkagi näha. Isegi ilvest nägime jalutamas, missest, et tal on väga võsane territoorium, kust pole suurt midagi näha. Hiljem kuulsime sealse töötaja käest, et ilveseid on seal parajasti kolm, kellest kaks emast ja üks isane ning kahtlus on, et ühel emasel on pojad ning seetõttu ei ole võimalik seal trimmerda ning platsi läbipaistvamaks muuta. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oleks võinud kohe minnes suhelda sealse töötajaga, kes väga lahkelt on valmis rääkima loomadest, sellest pargist ja jagama infot, mis seal ees ootamas on. Aga ka tagant-järele oli seda hea kuulda.

Foto: Tarvo Alev

Meil õnnestus näha seal ka suurt pruunkaru, kes oli sättinud end istuma täiesti aia äärde nii, et teda sai lausa paari meetri kauguselt vaadata. Põhjapõdra puuri ääres oli paras hämming, sest loom tegi väga naljakaid liigutusi – liikudes oma varjualusesse, siis võpatades seal, joostes välja tehes paar tiiru ja minnes uuesti varjualusesse tagasi, siis algas kõik otsast peale. Lisaks oli tal karvavahetus ja Rudolf nägi välja ikka päris õnnetu – suurem osa kehast karvutu ja siis kohati mõned laigud ja karvatutid rippumas. Lisaks oli ka väga palav ja oli näha, et see loom pole sellise kuumuse jaoks loodud. Seepeale helistas Raili sealsele töötajale ja rääkis loo ära – ta sai vastuseks, et see kõik on normaalne, sest kuna põdral karv suures osas maha tulnud, siis nahk on väga õrn ja väiksemgi putukahammustus võib tuua kaasa valuliku reaktsiooni. Seetõttu ka selline käitumine tal.

Foto: Tarvo Alev

Kui olime kogu loomapargile tiiru peale teinud ja näinud nii karu, ilvest, põtru, kitsi, rebast, närilisi ja piisoneid, siis hakkasime pargist lahkuma. Kassa juurest möödudes küsis töötaja, kuidas meile meeldis ja siis tuli jutuks veel see põhjapõdra teema ning töötaja rääkis pikalt ja laialt kogu pargist, erinevatest juhtumistest seal, loomadest ja ajaloost. Lisaks küsis ta järsku, kas käisime ka õpperajal, kus laudtee viis järve äärde, kus on vaatlustorn, millest võib näha erinevaid linde ja nende pesitsemist. Seal me muidugi ei käinud ja siis selle asemel, et liikuda pargist ära, keerasime suuna tagasi pargi poole ning läksime ja vaatasime ka seda õpperada kuni jõudsime palkidest tornini, kust oli väga kaunis vaade järvele ja tõesti oli sealt võimalik näha erinevaid linde ja ka seda, kuidas ühe liigi linnud oma pesi kaitsesid teiste eest.

Sellega oli küll nüüd see loomapark käidud risti ja põiki läbi ning võetud kõik, mis seal võtta andis. Õhtu lõpetuseks tahtsime teha midagi rahulikku ja lõõgastavat – sealsamas kandis asub Kuremaa järv, mille kaldal on Udu turismitalu, kus muu hulgas on võimalik ka paati laenutada, et sellega järvel sõita või kala püüda. Võtsime suuna sinnapoole ja kohale jõudes ootas meid ees huvitav vaatepilt – rahvast oli seal turismitalus suvitamas päris palju – mingi seltskond mängis võrkpalli, teised olid lihtsalt perega puhkamas ja kolmandad toimetasid järve ääres. Peremeest küll parajasti kohal polnud, aga üks naisterahvas oli teda seal asendamas ja oli lahkelt lubamas meil minna tunniks ajaks paadiga sõitma. Sellel ajal, kui kuurist sai toodud päästeveste, siis tuli üks seltskond just järvelt ja küsisid perenaiselt infot, kas kuskilt on võimalik ka usse kaevata, et saaks kala püüda. Raili hõikas kohe vahele, et meil ju on ussid autos viimasest kalalkäigust. Kuigi me polnud teadlikud, kas need ussid seal veel hingitsevad ja kui palju neid üldse järgi on. Tõin autost karbi, kus hakkasime sõrmega kaevama ja välja tuli umbes 7-8 täiesti elujõus vihmaussi. Mehel oli selle üle äärmiselt hea meel ning veel parem meel, et meil oli üks tühi kohvitops, kuhu ta sai ussid panna ja natuke mulda ka.

Foto: Tarvo Alev

Nad isegi pakkusid meile raha nende usside eest, mida me muidugi vastu ei võtnud, sest mu südametunnistus poleks lubanud võtta raha mõne mullase vihmaussi eest. Seepeale tegid nad pakkumise, et kuna niikuinii lähevad poodi, siis nad rendivad sealt Udu turismitalust parv-sauna ja me võime seal pool tundi sauna teha ja ujumas käia ning ka meie paadisõit on nende kulul. See oli küll väga ahvatlev pakkumine ja ma olin väga huvitatud sellest, et seda parv-sauna lähemalt uudistada. Võtsime paadi ja tõstsime lapsed paati – Raili läks lastega ette otsa ja eks mees peab oma kohust täitma ning nii ma siis istusin seljaga pere poole ja aerutasin. Parv oli ankrus keset järve, mille ümber hüppasid muudkui kalad veest välja, sest see seltskond oli senini püüdnud kala leivatükkidega, mis kõik seal vee peal ujusid ja kalad neid palakesi siis taga ajasid. Jõudes parveni, läksin ja käisin ka korra seal peal – lisaks saunale on seal terrass, kus on korralik grill ja siis on seal veel üks tuba, kus on lai voodi. Seega suurepärane võimalus veeta väga ekstreemne, aga vahva päev või isegi öö keset järve. Kuna ilm oli väga soe ja olin terve päeva unistanud sellest, et saaks end kasvõi korraks vette kasta, siis ei saanud ma kiusatusele vastu, et seal parve servalt korra vette hüpata. Ujusin veidi meie paadi ümber ja siis läksin ning jätkasin aerutamist, et käia ära järve vastaskalda juures ja vaadelda sealseid kalavõrke, mille ümber rohkelt linde istumas ja tiirlemas.

Foto: Tarvo Alev

Raili lastega istusid paadi serval jalad üle ääre vees ja ajasid veest mingeid kõrsi ja vetikaid taga. See tund aega paadisõitu kadus justkui sekunditega ja juba pidimegi tagasi suunduma. Just täpselt siis, kui jõudsime kaldale, oli ka seesama seltskond poest tagasi jõudnud ja andsid julge lubaduse esimese suure angerja, mille nad meie antud ussidega püüavad, meile anda. Ma küll julgesin naljaga arvata, et kui nad meiega ühendust ei võta, siis järelikult saidki angerja, aga kui nad reaalselt kontakteeruvad, siis järelikult on üle anda mõni mikroahven või midagi muud samaväärset. Mul on aga nende üle siiralt hea meel, sest selle loogika järgi nad saidki angerjat, sest nüüdseks juba mitu päeva möödas, aga täielik vaikus. Küll aga oleks äärmiselt vahva, kui nad nüüd seda lugu siit loeks ja reaalselt ka blogi FB lehele kommentaaridesse kirjutaksid, kuidas neil see kalapüük õnnestus. Või kui keegi lugejatest peaks seda seltskonda teadma või ära tundma, siis andke neile teada, et nüüd on nendest kirjutatud memuaarid, mis jäävad netiavarustesse alatiseks. Ei julge küll lubada, et nad saavad sama kuulsaks, kui sealsamas kandis mõned koolilapsed, kellest Oskar Luts raamatu kirjutas, kuid ehk oma viis minutit anonüümset kuulsust annab ka midagi. Meie olime aga rahul, sest mõne vihmaussi eest saime oma perele mõnusa ja lõõgastava paadisõidu suvisel järvel.

Foto: Tarvo Alev
Foto: Tarvo Alev

Kell oli juba piisavalt palju ja kaks tundi kojusõitu ootas ees – seega pakkisime end taas autosse ja asusime kodu poole teele.

Tarvol on üks omamoodi pere, mis koosneb pereema Railist, temast ja nende viiest lapsest, kellest kolm on Raili eelnevast kooselust (Marek 11 a, Kätlin 9 a, Neleliis 5 a), siis Tarvo varasemast kooselust 5aastane poeg Hendrik ning paari ühine tütar Lisette, kes on 2,5aastane. Oma blogis kirjutab Tarvo erinevatest seiklustest ja ettevõtmistest, mida nad perega teevad.

Loe nende blogi: https://www.peregareisile.ee/ ja külasta Facebooki lehte.