Pere ja lapsed

LASTEAIATEE ALGAB? Kuidas last edukalt sellega harjutada? 

Maria Silvia Nuudi, 30. juuli 2020, 10:01
Foto: Unsplash
Oled ju kuulnud, et mõni laps läheb lasteaeda ja jääb sinna esimesest päevast alates rõõmsalt ja rahumeelselt, teine aga nutab igal hommikul enne minekut isegi kui harjutusperiood on käinud juba mitu kuud. Mida vanem saab enne lapse lasteaeda saatmist kodus ära teha, et lapse lasteaiaga harjumine läheks hästi ja sujuvalt? Sirena.ee mänguasjapoe perenaine ja kahe väikelapse ema Maria Silvia Nuudi on kirja pannud hulgaliselt nõuandeid.

Lastepsühholoogide arvamus on, et umbes kolme aastane laps hakkab vajama oma ellu suhtlust teiste lastega, nii peetakse seda aega ka sobivaks vanuseks lasteaiaga alustamiseks, kuna lasteaias saab laps piisavas mahus oma ealistega suhelda, selleks eaks on laps omandanud ka esmased eneseteenindamise harjumused ja lihtsama kõne. Tihti tekib aga vajadus laps lasteaeda panna varem, enne lapse kolme aastaseks saamist. Olenemata sellest, kui vana laps lasteaiaga alustades on, on terve hulk asju, mida vanem saab ära teha, et harjumine edukalt läheks!

Samal teemal

Lasteaeda minek on suur samm lapse iseseisvumise suunas, olukord on lapsele uus ja tundmatu, kuid tihti veel väljakutsuvam vanematele. Emade ja isade peas keerlevad küsimused: „Kas ta on selleks valmis?“, „Äkki ta on veel liiga väike?“, „Kas tema oskused ja kõne on piisavalt hea?“, „Kas valitud lasteaed on ikka hea?“ ning tuhanded muud mured, mis kõik tekivad sellest, et vanemana soovitakse oma lapsele ikka ja alati parimat. Lisaks on lapse esimeste eluaastate jooksul tihedalt koos kodus oldud ja eraldumine on harjumatu ning nõuab samuti kohanemist.

Siit samast kasvab välja ka esimene lasteaiaga harjumist mõjutav tegur – vanema valmisolek. Lapsed on nutikad ja näevad täiskasvanuid hästi läbi, ebakindel täiskasvanu on lapsele selge märk sellest, et kohaga, kuhu ta viiakse on midagi valesti, see tekitab lapses eelarvamusi ja hirmu, mis omakorda tingivad seda, et laps ei soovi sinna üksi jääda. Seega, enne kui viid oma lapse lasteaeda, ole kindlalt otsustanud, et see on õige, Teie perele parim valik ja lõplik otsus ning oled rahul ka välja valitud asutusega. Arutelusid ja vestlusi oma kõhkluste teemal ära pea lapse juuresolekul.

Mille peale võiks vanem mõelda, et leida endas kindlus?

  • Enamik inimesi peab peale lapsehoolduspuhkust tööle minema. Te teete seda selleks, et teenida ja pakkuda oma perele, ka sellele lapsele, kes läheb lasteaeda, stabiilset elukeskkonda ja paremaid võimalusi. Ärge karistage ennast selle eest, et Te ei saa kauem lapsega kodus olla.

  • Lasteaed pakub lapsele võimalust areneda ja sotsialiseeruda, õpetab ühiselu reegleid ja koostööd pakkudes võimalust leida esimesed oma sõbrad – tegelikult on see kõik ju see, mida vanemad oma lapsele soovivad.

  • Tee põhjalik analüüs oma kodukoha lasteaedadele ja –hoidudele, tutvu juhataja, ruumide ja rühmaõpetajatega, nii leiad Teie perele sobivaima koha ja meeldivad inimesed, kelle juurde lapse südamerahus usaldada saad.

Kui olete leidnud oma lapsele sobiva koha ja otsustanud, millal laps lasteaias käima hakkab, on aeg jagada seda rõõmsat uudist ka lapsega! Olles enesekindel, ei ole raske rääkida lasteaiast ja sinna minekust lapsele alati ausal ja positiivsel noodil.

Vähemalt kuu aega enne lasteaeda minekut tuleks alustada järgnevate tegevustega:

  • Rääkida lapsele iga päev, et varsti hakkab ta käima lasteaias. Seal käivad kõik lapsed, lapsed ei ela seal, vaid veedavad seal päeva ja õhtul tulevad vanemad neile alati järgi.

  • Jalutuskäikude ajal käia lapsega lasteaiast mööda, näidata talle maja ja võimalusel ka tema rühma mänguala õues. (Võimalusel kohtuda rühmaõpetajaga ja näidata lapsele rühmaruume)

  • Rääkida lasteaia päevakavast, väga hea kui seda toetaks mõni lasteaiateemaline pildiraamat, nii on väikestel lastel räägitut kergem mõista. Selgitada põhjalikult lahti tegevuste järjekord – lasteaeda minek, riietumine, söömine, õppetegevused, mängimine, õues käimine, tuppa tulek, söömine, magama minek, ärkamine, väike snäkk, mängimine, vanemad tulevad lastele järgi.

  • Õpetada lapsele ja praktiseerida kodus lasteaias kehtivaid reegleid – süüakse ja juuakse ainult laua taga, jalanõud ja riided pannakse alati kindlale kohale, jope ja rätik riputatakse kasutamise järel nagisse, enne magama minekut riided tooli peale, enne söömist ja peale õuest tulekut pesta käsi, pärast sööki viia oma taldrik ja tass kindlasse kohta. Kui need tegevused muutuvad lapsele harjumuseks, siis ei teki lapsel lasteaiaga harjumise perioodil lisastressi uute harjumuste omandamise näol.

  • Selgitada lapsele, et teada aidatakse, kui ta seda vajab. Rääkida, millal pöörduda rühmaõpetaja poole – nt on vaja abi wc käimisel, jope luku sulgemisel, kui on püksid või saapad märjad jne.

  • Praktiseerida mänguväljakul või naabritüdrukuga koosmängus kehtivaid kirjutamata seaduseid – kuidas liituda mänguga; mida öelda(teha), kui keegi võtab mänguasja ära; mida öelda(teha), kui sooviks mänguasja, mis teisel on (pakkuda vahetust), kuidas öelda kaaslasele viisakalt ära, kui on soov üksinda mängida.

Need tegevused ja vestlused muudavad lasteaia elukorralduse lapse jaoks arusaadavaks ja esimesel päeval läheb laps juba veidi tuttavamasse olukorda. Hiljemalt nädal enne lasteaia algust viia söögi- ja uneaeg vastavusse lasteaia režiimiga, vastasel juhul võib lasteaiaga harjumist raskendada väsimus või tühi kõht.

Esimesed päevad lasteaias – kui kaua?

  • Esimesel päeval läheb vanem lasteaeda koos lapsega ja nad lahkuvad koos enne lõunaund.

  • Järgmiseks võiks lapse üksi lasteaeda jätte ca pooleks tunniks. Näiteks öelda lapsele: „Ma lähem poodi ja siis tulen sulle järgi.“

  • Edaspidi võiks laps üksi lasteaias olla kuni lõunauneni ja siis läheb vanem talle järgi.

  • Lõpuks magab laps lasteaias lõunaund ja talle minnakse õhtul järgi.

Millal liikuda järgmise punktini sõltub lapse valmisolekust ja on väga individuaalne. Sujuv harjutamisperiood kestab keskmiselt kuu aega. Üldiselt on võtmesõnaks see – millal laps võtab rühmaõpetaja omaks – kui laps pöördub julgelt rühmaõpetaja poole erinevates küsimustes, mõni laps teeb ka kalli ja patsu, on see märk sellest, et ta usaldab seda inimest ja on seega ka üldiselt nõus temaga rõõmsasti jääma.

Foto: Unsplash

Kuidas aru saada, kas harjumisperiood läheb hästi?

  • Laps läheb rõõmsalt ja hea meelega lasteaeda

  • Laps rõõmustab, kui Te talle järgi tulete

  • Laps hakkab nutma, kui Te talle järgi tulete (ka see on okei, sest lapsel on hea meel Teid näha, ta laseb ennast vabaks ja vallanduvad päeva jooksul kogunenud emotsioonid)

Halb märk on see, kui laps ignoreerib (ei rõõmusta, ei nuta, on emotsioonitu) vanemat, kui vanem talle järgi läheb – see viitab sellele, et laps on millegi peale pahane/solvunud, selle põhjuseks võib olla see, et laps ei ole veel ikkagi lasteaiaga harjunud, seal on õhus mõni lahendamata probleem või mõni sügavam probleem vanema-lapse kiindumussuhtes. Leevendust võib leida tihedast üks-ühele individuaalaja veetmisest.

Kui tihti? Kuna lasteaed on väga intensiivne, tegevusterohke ja kõrge müratasemega on see lapse jaoks väsitav töö ja tänapäeval praktiseeritakse palju niinimetatud „lasteaiavaba päeva“ nädala keskel, et pakkuda lapsele kärarikkast keskkonnast puhkust. Lihtne reegel järgimiseks on vanus = lasteaiapäevade arve, see tähendab, et kolme aastane laps käib lasteaias kolm päeva, nelja aastane neli päeva ja alates viiendast eluaastast on laps valmis vastu pidama viie päevase töönädala. Kui see pole vanemate töögraafiku tõttu võimalik on abiks kindlast ka kasvõi mõnel päeval enne lõunaund või varem järgi minemine. Väikestele lastele (alla 3-4 aastane) soovitatakse järgi minna hiljemalt tund pärast lõunaunest ärkamist, sest selleks hetkeks on päev lasteaias nende jaoks juba väga pikk olnud ning kurb tuju ja nutt igatsusest vanemate järgi on kerge tulema.

Foto: Unsplash

Mida teha stressis lapsega peale lasteaiapäeva, et aidata tal lõdvestuda ja rahuneda?

  • Veeta vanemaga üks-ühele aega

  • Mängida lapse soovitud mänge ja tema reeglite järgi – lasteaias peab laps terve päeva järgima kedagi ja tema reegleid, õhtul kodus võiks tal olla võimalus ise peremees olla.

  • Liikuda palju õues ja looduses

  • Pakkuda füüsilist aktiivsust (ronimine, jalgrattasõit, ujumine jne)

  • Käeline tegevus – tainas, savi, plastiliin, kineetiline liiv, näpuvärvid

Veel tähelepanekuid harjumisperioodist:

  • Lasteaiaga harjutamise perioodiga samaaegselt mitte panna last huviringi, liiga palju uusi tegevusi koos võib viia selleni, et lõpuks ei õnnestu edukalt ükski neist. Kui laps on lasteaiaga harjunud, võite tutvust teha uute hobidega.

  • Ära mingil juhul hiili lasteaiast minema, kui laps millegi muuga tegeleb (mõned lasteaiaõpetajad soovitavad seda siiani, kunagi oli see levinud tegutsemisviis), see võib tõsisel määral kahjustada sinu ja lapse usaldussuhet, enne minekut ütle alati lapsele, et lähed ja ka seda, et tuled talle järgi ja millal.

  • Mitte pakkuda lapsele peale lasteaiapäeva rahunemiseks arvutit ja televiisorit, mõlemad pakuvad intensiivset ja kiiret tegevust, mis ei anna võimalust lapsel raskest päevast taastuda.

  • Kui lapsel on olnud negatiivne kogemus lasteaiaga, teha paar kuud pausi ja alustada uuesti, täitsa algusest, kuid panna „lasteaiale“ mõni teine nimi, sest kui hakkate lapsele uuesti rääkima, et varsti lähed lasteaeda, võib lapsel juba nimega seostuda midagi halba, öelda näiteks „lastekeskus“, „mängukoht“ vms.

  • Ka lapsi, kes on juba varem lasteaias käinud, tuleks peale pikka suvepuhkust uuesti ette valmistama hakata, viies nad uuesti lasteaia lainele ja graafikusse. On ka näiteid sellest, kuidas esimene lasteaia aasta läks väga hästi, kuid teisel aastal laps sinna enam minna ei soovi. Selle taga võib peituda mingi kindel lahendamata situatsioon või lihtsalt liiga kiire üleminek ja harjumisperioodi puudumine.

  • Kui suurem laps läheb lasteaeda ja ema jääb väiksemaga koju. Öelda: „Kõik sinu vanused lapsed käivad lasteaias ja kui *beebi* saab sama vanaks, kui sina, siis ta hakkab ka lasteaias käima.

Lasteaeda minek on uus ja põnev kogemus kogu perele! Olge teadlikud ja nautige seda, kuidas laps kasvab ja areneb.