Ilu ja mood

Naistearst: üleminekuiga ei pruugi olla negatiivne kogemus 

Silja Paavle, 24. august 2020, 14:23
Foto: Pixabay
«Palju oleneb sellest, kuidas end toimuvate muutuste suhtes eelhäälestatakse. Menstruatsioonide lakkamine ja üleminekuiga pole enamiku naiste jaoks negatiivne eluetapp,» sõnab Ida-Tallinna keskhaigla naistearst ja Eesti Seksuaaltervise Liidu asepresident Kai Haldre.

Menopausiga kaasneb sageli arvamus, et see on negatiivne kogemus. On see alati nii?

See pole kindlasti nii. Nagu paljude muude asjade puhul, kui meil esinevad ootamatud probleemid, räägitakse ja kurdetakse sellest rohkem ning see jääb kõlama. Kui menopausist oodatakse negatiivset – end häälestatakse sellele, et kõik läheb halvasti, elu on läbi, et menopaus on midagi, mida peab häbenema ja millega peavad probleemid kaasnema, siis ehk tajutaksegi negatiivselt kõike seda, mille loodus meile ette on andnud.

Mõned naised tajuvad kehalisi muutusi häirivana, nemad jõuavad selle murega arsti vastuvõtule. Aga enamik naisi suhtub menopausi kui elu loomulikku osasse ja teab, et nii peabki olema.

Olete kindlasti oma igapäevatöös täheldanud probleeme, millega naised vanemas eas psühholoogilises plaanis kokku puutuvad?

Menstruatsioonide olemasolu, suguorganite toimimine, laste saamine on paljude naiste jaoks seotud nende identiteedi ehk naiselikkuse teemaga. Loomulikult sõltuvad need tähendused sellest, kuidas keegi enda jaoks naiselikkust defineerib. Mõni tunneb end vähem naisena siis, kui näiteks kasvaja tõttu tuleb emakas eemaldada, kuigi väljastpoolt ei saa keegi sellest aru. Mõne jaoks on menstruatsioonide lakkamine või naistehaigusega seotud probleemidest lahtisaamine suur kergendus.

See, kuidas me oma kehasse suhtume, on väga erinev. Inimene on tervik ja arst saab aidata siis, kui me selle terviku olemasolu adume ja soovime arstiga koostööd teha. Vägisi ei saa arst kedagi aidata. Inimene teeb ikka eeskätt ise igapäevaseid valikuid ja otsuseid ning tänapäeval ei saa ka seda öelda, et asjakohast infot ning haridust poleks saadaval. Järsud hormonaalsed kõikumised mõjutavad ajutegevust ja seeläbi meeleolu, kognitiivset võimekust, unerütmi, initsiatiivikust. Hormoonasendusravi on üks tõhus võimalus, kui selles osas probleemid elu segama hakkavad. Uuringutega on tõendatud, et kognitiiv-käitumuslik teraapia ja mindfullness-võtted on samavõrra tõhusad, ilmselt on siin toime tänu stressi maandavale efektile.

Kas kõige aluseks on siis ellusuhtumine, koostöö arstiga ja vajadusel ka mindfulness-teraapia?

Kõige olulisem võtmesõna on suhtumine oma elusse, mis saab alguse nooremas eas. Küpset inimest ja tema elustiili muuta on väga raske. Arstidena näeme, et pahedest ollakse võimelised loobuma mõne tervisekatastroofi korral, igapäevaselt lihtsalt täiskasvanu oma vaateid ega harjumusi ei muuda.

Oma elusse suhtumine on oluline ka psühholoogilises plaanis. Selles vanuses on lapsed suuremaks kasvanud, parimad tööaastad selja taga ning vägisi tekib küsimus, mida veel jõutakse teha või mis üldse on oluline. Aga kõik see oluline ehitatakse enda jaoks üles varasemas elus, olgu see siis perekond, sõpruskond, traditsioonid või huvid.

Põhiväärtused on ikka lähedased ja sõbrad ning mõttekalt sisustatud aeg, mitte vahel kõlama jäänud surve ja «uus norm», et võimalusel tuleb ennast 25aastaseks tuunida. See ei tee õnnelikuks.

Muidugi näeme arstidena veel kahte asja, millest kõva häälega eriti ei räägita. Üks on see, et 45–55aastased on tihti vanuses, kus lapsed lahkuvad kodust, kuid vajavad veel toetust. Ent selle kõrval vajavad toetust ka vanemad. See on nn sandwich-põlvkond, kes peab suutma toetada kahte põlvkonda ja nende pärast muretsema, unistust lõpuks jõuda keraamikakursustele või kunstiloengutele tuleb jätkuvalt edasi lükata.

Laste lahkumine kodust mõjub osale naistele nii, et korraks on ikka väga kurb. Suure tõenäosusega tulevad siis varsti ellu lapselapsed.

Niisuguseid stressi tekitavaid eluhetki on hea kellegagi jagada. Hea, kui selleks on lähedased

või sõbrad. Kurb on, kui jäädakse üksi ja lähedasi suhteid pole kunagi õnnestunud luua.

Üleminekuajal toimuvad ka intiimelus muutused. Kuidas nendega toime tulla?

Kuigi need intiimelu muutused on naisteajakirjade pealkirjades läbiv teema, on see pigem müüt. Miks sellist asja väidetakse ja ette söödetakse, kui see reaalses elus pole nii?

Seksuaalhäireid esineb igas vanuserühmas. Näiteks viis protsenti naistest ei saa kunagi orgasmi, kuid nad ei kannata seetõttu, neil on väga tore seksuaalelu. Kui aga keegi kogu aeg kõrva sosistab, et sa pole seetõttu normaalne ja sa pead orgasmi saama, hakkabki naine end halvasti tundma. See on utreeritud näide, kuid nii see on.

Seksuaalsus on väga kompleksne nähtus, mida mõjutavad nii isiksusest endast kui ka ümbritsevast maailmast tingitud tegurid. Seksuaalsusest osa on füüsiline võimekus seksuaalaktiks, kuid sama suur roll on lähisuhete kvaliteedil, intiimsusel, oma elu jagamise võimel. Küpses eas hinnatakse lähedust ja elu jagamist tihti enam kui füüsilist sooritust. Uuringud näitavad, et hea seksuaalelu aluseks küpses eas on aktiivne ja positiivne seksuaalelu nooremas eas.

Kuigi olukord on palju parem kui aastakümneid tagasi, on ikka Eestis veel nii, et mehed surevad nooremana ja naised jäävad vanemas eas üksikuks. Lähedussuhet ja elurõõmu mõjutab kindlasti see, kui hea on kaaslase tervis.

Küpses eas on elu paigas, kodu olemas, karjäär tehtud ning võitluseid pole enam tarvis pidada. Sel ajal on teineteise jaoks tihti palju rohkem aega ja paljudel paaridel läheb seksuaalelu hoopis toredamaks, sest neil on viimaks aega pühenduda ning oma suhet arendada.

Kuidas siis kõige paremini toime tulla asjadega, mida me muuta ei saa?

Kõik sõltub ikkagi sellest, kuidas oleme muutuste suhtes eelhäälestatud, kuidas end armastame, millist elu oleme elanud, kas oleme oma valikutega rahul. Kui ei ole, on meil alati võimalik uut elu alustada. Tuleb lihtsalt otsustada, et minu elu on minu käes ja keegi teine ei saa seda elada. See, kas ma otsustan õigesti või ei, on ka puhtalt minu sisetunde küsimus. Frustratsiooni tekitav müüt on kindlasti see, et me justkui peaksime olema lakkamatult õnnelikud. Nii see kindlasti pole.

Me peaksime elu elama nii, et eesootavaid aastaid elades ei peaks kannatama, ei füüsilises ega psühholoogilises plaanis. Loomulikult on küpses eas rohkem raskeid haigusi, mida mõjutada veel ei osata, samas saab paljusid hädasid eluviisi valikutega ära hoida. Et tervis oleks selline, et need viimased aastakümned oleksid kvaliteetsed ja saaksime ära teha kõik selle, mis meid huvitab ning rõõmu pakub.

Kuula pikemalt Naistelehe taskuhäälingust «Mõttekoht» 

_____________________

Katrini (58) lugu

«Ma ei saanudki päris täpselt aru, millal menopaus algas. Mu menstruatsioon oli kogu elu ebaregulaarne ja nii justkui ei pannud tähelegi, kui need lakkasid. Küll aga ärkasin järjest sagedamini öösel selle peale, et jube palav oli – teki all magada enam ei saanud. Öiseid kuumahooge läksin arstile ka nelja aasta eest kurtma, sest kui need kestsid pikka aega, hakkasin neist väsima. Siis lajatas tegelikkus: üleminekuiga on nüüd käes.

Eks alguses mõjus see kerge šokina, sest kuidagi on ikkagi jäänud kõlama, et pärast seda on naine vana. Minu vanaemagi oli minuvanuselt ju palju vanem nii välimuselt kui ka olemuselt. Aga tasapisi selle kohta lugedes sain aru, et see ei pruugi nii olla, ja tekkis seesmine rahu. Miks loodusseaduste vastu võidelda?

Paari aasta jooksul tabasid mind veel suuremad-väiksemad higistamishood ning tuli ka mõni lisakilo, kuid õnneks olen kogu elu liikuv olnud ja nendega tulen toime.

Kõigest muust, mida on menopausiga kaasnevana veel kirjeldatud, ma pääsesin ja olen loojale selle eest tänulik. Praegu võin täiel rinnal kinnitada, et menopausis pole midagi hullu.»