Kultuur

LUGEMISSOOVITUS | Hõrk lugemiselamus, mis aitab Peipsiveert paremini mõista 

Silja Paavle, 19. august 2020, 20:27
Raul Oreškini "Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi" kirjastuselt Petrone PrintFoto: Silja Paavle
Sinetav järv, pikad tänavkülad värviliste majade ja kitsaste tänavatega, lõputud sibulapeenrad, suuskadest ehitatud aed, rehvidest ehitatud aiaskulptuurid, mänguasjad aia küljes, tassipuu, värviliste rättidega memmed, Voronja galerii, õigeusutraditsioonid ja teine keeleruum on põhilised märksõnad, mis eklektilise Peipsiveerega seoses meenuvad. Uus „Minu“ sarja raamat lisab kõigele sellele veel hulgaliselt hõrku nüansse.

Õigupoolest tundub, et tänu Voronja galeriile on „Minu“ sarja uusim raamat „Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi“ Raul Oreškini sulest päevavalgust näinud. Kui Raul poleks koos oma kaasa Kailiga seitsme aasta eest 2013. aastal Varnjasse suvekodu ostnud ning 2014. aastal seal suvegaleriid avanud, oleks see raamat sellisel kujul ilmumata jäänud. Ning sellest oleks ütlemata kahju.

Raamat võtabki lühidalt kokku ligi seitsmeaastase perioodi, mil paar on Varnjas suvitamisega kõrvu pidanud ka Voronja galeriid. See tähendab aga tavapärase puu all raamatu lugemise ning päikeses peesitamise asemel töiseid ning intensiivseid suvesid.

Üks on galerii majandamine, teine aga suve jooksul sinna jõudvate sadade külaliste võõrustamine. On väga äge, et autor on kõige selle kõrvalt leidnud mahti killukesi kirja panna. Praegu rõõmustavad need lugejaid, tulevikus on see aga galeriile uhkeks kroonikaks, mis pakub tulevastele põlvedelegi lugemise- ja avastamisrõõmu.

Üks, mis seda raamatut teistest „Minu“ sarja raamatutest eristabki, on palju lühikesi jutte. See teeb raamatu mõnusalt loetavaks. Juttude lühidusest ei maksa end aga häirida lasta -  jutukillud annavad läbi autori värvikalt edasi Peipsiveere hõrku ajalugu ja detaile ning kirjeldavad kohalikke inimesi. Ning ka ühe pere lugu – kuidas kunagi juhuslikult külastatud paika, mis esimesest hetkest lummas, viimaks tagasi jõuti ning kuidas end seal sisse seati. Rõõmude kõrval on kirja saanud ka mured, eks elus ju ongi kaks poolt, kuid tänu humoorikale kirjastiilile toob lugemine hea tuju.

Inimsuhted, õigupoolest nende hoidmise olulisus, on üks, mis sellest raamatust kõlama jääb. Ning paratamatult läheb mõte sellele, et ehk tuleneb Peipsi ääres elavate inimeste ühtehoidmine külg külje kõrvale ehitatud majadest: kui hõredates hajakülades kipuvad naabrid pidevalt üksteist üle trumpama ja konkureerima, siis lähestikku elades lihtsalt ei saa teisiti, kui tuleb naabriga hästi läbi saada.

Sellest piirkonnast ei ole üleliia palju kirjandust, sestap on „Minu Peipsiveere“ sellisel kujul ilmumine igati tähelepanuväärne sündmus. Selle võiks läbi lugeda igaüks, keda huvitab Eesti erinevate piirkondade kultuur. Kuid lausa kohustuslik võiks see olla enne Peipsiveerele suundumist – raamatu toel on võimalik omanäolist ja muinasjutulist piirkonda oluliselt paremini mõista.

Muide – just praegu on saabunud Peipsiveere külastamiseks parim aeg, sest pikkadel sibulapeenratel on saak valminud ning värviliste rättidega memmed ootavad teid oma koduväravasse seatud lettide taga neid ja ka muid köögivilju varuma.

Ja nendest sibulatest saab kodus küpsetada hõrgu sibulapiruka. Retsepti leiab samuti raamatust.