Blogid

Järjejutt | Soome kolinud Ivika: tööpäevad koristajana venisid vägisi ettenähtust pikemaks 

Ivika Shults, ajakiri Tiiu, 15. september 2020, 10:52
Foto: Istockphoto
Olen palju kirjutanud oma kodukoristamise tööst, kus mu põhikliendid olid Helsingi kesklinnast, Espoo rikaste rajoonist ja Vantaast. Sel tööl olid oma plussid ja ka miinused. 

Plussiks oli see, et pidin kliendi koduni jõudma aadressi järgi ja eri paikade vahet sõites õppisin läbi ja lõhki tundma tervet Helsingit koos linnajagude ning eeslinna Espoo ja Vantaaga. Vantaa oli tegelikult tuttav niigi, see on mu kodukoht.

Miinus oli, et eri kohtade vahet sõelumine nõudis minult igal õhtul veel omakorda kodutööd, et järgmisel päeval vajalik maja üles leida ja õigel ajal kohal olla.

Sain ka oma õppetunnid. Jah, ma hilinesin!

Hiljaks jäin enamasti seetõttu, et kuigi eeltöö oli tehtud, oli kohapeal keeruline orienteeruda. Näiteks tänavanimed on Soomes vaid ristmike juures, aga vahepeal ei saa üldse aru, kus oled. Isegi majanumbreid pole. Hea, kui leidsid pisikese postkasti, kus paremal juhul oli ka majanumber, aga tihti on seal vaid perekonnanimi. 

Peab aga mainima, et bussiliiklus ja üldse transport on Soomes väga hästi koordineeritud. Ka olid bussid juba tollal talvel soojad ja suvel kuumaga jahedad.  

August 2012 – detsember 2017 

Tülikas oli aga, et sel ajal ei olnud bussides veel näidikuid, mis  annavad teavet järgmise peatuse kohta. Ka mikrofoni ei teatanud keegi midagi. Bussijuhtide käest peatust küsida oli mõttetu, nemad ainult torisesid, et ei tea neist nimedest ööd ega päeva.

Nüüdsel aal on see viga parandatud ja kõikides bussides näidatakse järgmist peatust,  mõnes isegi öeldakse. Bussikultuur on nii palju arenenud, et ka väljas on tabloo järgmise peatuse nimega. 

Siis aga veel polnud ja oeh, küll oli raske! Eriti keeruliseks tegi see mu elu talvel, kui bussipeatused oli lumme tuisanud ja kirjad viitadel nähtamatuks muutunud. 

Vahtisin pingsalt aknast välja ja lihtsalt loendasin peatuseid. Mõnikord, kui olin lugemisega sassi läinud ja ühe peatuse varem või hiljem maha tulnud, pidin oma kilomeetri maha vantsima. Bussid kippusid ka hiljaks jääma ja kui oli vaja ümber istuda, võis maha jääda. 

Siis oli mul järgmisele objektile hilinemine kindlustatud. Pidin mingi varuvariandi välja nuputama või kliendile helistama ja hiljem jõudmisest teatama. 

Juhtus ikka, et kui kohale jõudsin, oli korteriperenaine juba uksest väljumas ja päästis mu sisse, omaette midagi pobisedes. Õnneks olid mul siiski olemas ka paljude klientide koduvõtmed, kui nad ise pidid kokkulepitud ajal tööl või koolis olema.  

Tavaline tööpäev koosnes 3 + 3 tunnist kahe kliendi juures. Oli ka 4 + 3, harvem 4 + 4 tunniseid koristamisi.

Oma Vantaa kodust sõitsin tihti kõigepealt pool tundi bussiga Helsingisse esimesele objektile. Pool viimast tundi lausa jooksin, nühkides WCsid või lapiga põrandaid üle käies. Koristamise aeg jäi ettenähtust lühemaks, aga midagi polnud teha, sest pidin jõudma bussi peale, et järgmisena õigel ajal Espoos või Ida-Helsingis olla. 

See sõit võttis enamasti pool tundi ja viimase kliendi juurest kojuminek veel peaaegu tund aega. Kilomeetrid, mida busside ja metrooga maha sõitsin, ulatusid mõnel juhul kuni sajani päevas. Näiteks Espoost on Ida-Helsingisse üle 30 kilomeetri ja mu koju Vantaasse üle kahekümne. Nii venisid tööpäevad ettenähtud seitsme ja poole asemel kümne tunnini välja, aga palgaarvestusse see aeg ei läinud. Makstud sain vaid kuue tunni eest. 

Koju sõites olin vahel nii väsinud, et jäin tukkuma ja paar korda magasin isegi oma peatuse maha. 

Koristus koristuseks – see oli töö nagu töö ikka –, aga väsitasid just need kilomeetrid, mida kulutasin ühe kliendi juurest teise juurde sõites. Pidev närviline olek, et kas ikka jõuan õigeks ajaks kohale, tegi ka oma töö.

Detsember 2017

Kui olin niiviisi viis aastat kodude vahet jooksnud, tüütas see lõpuks ära. Hakkasin saatma tööpakkumisfirmadele oma taotlusi. 

Ühel päeval võeti minuga ühendust ja pakuti ühiskondlike ruumide koristamist kinnisvara korrashoiufirmas SOL. Firma tegutseb ka Eestis. 

Kuna mul oli ostetud Tai reis ja lennupiletid ka kinni makstud, siis oli üks minu tingimus, et saan veebruaris paar nädalat puhkust. Sellega oldi nõus. Mulle anti mitu objekti, üks suuremaid oli H & M suures Jumbo kaubakeskuses.

SOLi kontor on mu kodust 10 kilomeetri kaugusel ja siis oli mul juba oma auto, millega sinna kohale sõita. Sealt kärutasin mööda eri kohti Vantaas firma autoga. 

Kuid oli talvine aeg ja seda sain ma kõvasti kiruda. Hommikuti kraapisin kõigepealt jääst ja lumest puhtaks oma auto. Tööauto seisis parkimisplatsil ja selle nühkimisega läks mul ka kõvasti aega. 

Jaanuar 2018 – mai 2018

Jumbo kaubakeskuse H & M poes tuli mul mopiga puhtaks vehkida riiete väljapanekute alused põrandad, mis olid täis tolmu ja mahakukkunud hilpe. Samuti riietuskabiinid, neid oli vist viisteist. Tolmuimejaga tuli üle tõmmata vaibad, mida õnneks polnud palju, aga lõpuks ka veel kõik ülejäänud vabad pinnad suure põrandapesuaparaadiga läbi käia. Pluss korjata üles eheteriiulilt maha kukkunud jubinad ja vahetada prügikotid. 

Peale selle olid seal veel kontoriruumid WC, köögi ja riietusruumiga. Kogu kaupluse pindala oli üle 1000 ruutmeetri kindlasti. 

Järgmine objekt oli Noorsoomaja seal läheduses. See oli kerge – kaks korrust kolme tunniga. Pärast tulid riburada korrusmajad koos trepikodadega, nii et mu tööpäevad kippusid ikka üle ette nähtud 7,5 tunni venima. 

Lõpuks lihtsalt ei jõudnud. H & M poes pidin jätma vahel vaibad üle tõmbamata ja osa kortermaju järgmiseks päevaks. 

 Juuni 2018

Mind oli tööle võetud tähtajaliselt kuueks kuuks. Päev enne tähtaega kutsus ülemus mu kohvile ja ütles, et nad ei pikenda mu lepingut. 

Kui küsisin põhjust, siis seda ei öeldud. Soomes on tähtajalised lepingud ja ülemustel vaba voli neid mitte pikendada, kui nägu ei meeldi.

Oleks siis vähemalt varem öeldud, oleksin hakanud uut töökohta otsima.