Inimesed

Klaasikunstnik õppis 40aastaselt uuesti rääkima ja kõndima: „Kaitseinglid andsid mulle elu tagasi.“ 

Greta Kaupmees, ajakiri Tiiu, 4. september 2020, 20:55
Emotsionaalselt ei olnud haigusest taastumine üleliia raske, sest Külvi on lapsest saati teadnud, et igale olukorrale leidub lahendus.Foto: Erakogu
Klaasikunstnik Külvi Kummer (51) on tõestanud, et väliselt õrn isiksus võib olla sisemiselt väga tugev. Kui veresoone lõhkemine peas halvas ühe kehapoole, pidi ta õppima uuesti kõndima, rääkima ja kirjutama. 

Külvi on lõpetanud agronoomia ja raamatupidamise eriala, kuid külvamise ja istutamise asemel töötas poejuhatajana. Seejärel oli ta koolivõimlas administraator ja ehitas ettevõtliku naisena üles Suuremõisa noortekeskuse. 

Kui noortekeskuse kunstiõpetaja läks lapsepuhkusele, andis direktor ülesande õppekava valmis teha ja õpetamisega pihta hakata administraator Külvile. „Olen elus õppinud teatud asju, aga joonistama ei ole ma küll õppinud,“ räägib isehakanud kunstnik. Kunsti on ta üleüldse õppinud vaid nädalasel kunstiõpetajate täienduskoolitusel. 

Noortega töötamine ei ole Külvi sõnul lihtne. „Selle kava koostamisega sain hakkama, aga üheksandas klassis olid väga tugevad joonistajad. Mina ise ei joonista hästi.“

Aastast 2005 tegeleb Külvi aga sellega, mida ta teha oskab ja armastab – klaasikunstiga. Klaas on sulav ja kuumalt töödeldav materjal, millest kunstiteoste või disainitoodete valmistamiseks on kunstniku sõnul vaja teadmisi, oskusi ning natuke õnne ka.

Klaasimeistreid, kes on suutnud seda hinnalist materjali oma sulatusahjudes luua, on ammustel aegadel peetud lausa maagideks. Ka Külvi tööd võib maagiaks pidada, liiati et ta teeb seda ühe käega.

Naise üks käsi ei liigu. Vähemalt mitte nii, nagu üks käsi liikuma peaks.

40aastaselt uuesti rääkima ja kõndima

Öeldakse, et annad sõrme, võtab käe. „Noorsootöö ei ole lihtne, pead lastega hilja õhtuni möllama ja nende mured saavad sinu omaks. Ma töötasin üle,“ on Külvi kindel.

Kolmteist aastat tagasi oli Külvi samuti parasjagu tööl, kui peas lõhkes aneurüsm. Oli suur väsimus, seejärel hakkas pea valutama ja korraga tundis ta, et vererõhk oli täiega laes.

Sõbranna viis Külvi autoga koju. Perearst, kes elas kõrvalmajas, tegi talle koduvisiidi. Kutsuti välja kiirabi. Kuigi perearst palus, kiirabi Külvit Kärdla haiglasse ei viinud. Ütles, et Hiiumaal ei ole tehnikat ja tegi ainult süsti. 

Külvil sellest parem ei hakanud ning kell 11 helistas ta uuesti kiirabisse, kust öeldi, et vaatame ja ootame hommikuni. „Meest kodus ei olnud, ta oli Haapsalus tööl. Ütlesin oma 17aastasele pojale, et tule minu kõrvale ja jälgi mind – kui ma enam ei liiguta, kutsu kiirabi,“ meenutab ta. 

Hommikul helistas Külvi perearstile, et kiirabi keeldus teda haiglasse viimast, aga ta on endiselt elus. Kui perearst oli ise ta haiglasse sõidutanud, hakkas seal kõigil kiire.

Helikopteriga Külvit Tallinna lennutada ei saanud, sest ta vererõhk oli liiga kõrge. Kes teab, kuidas õhkutõusmine ja rõhkude vahe mõjunud oleks! Tuli minna kiirabiga praamile. Rohuküla sadamas oli vastas Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabi.

Haiglas ei õnnestunud veresoone leket pidama saada ja tuli teha operatsioon. See lõppes tüsistusega ja nii tuli naisel 40aastaselt uuesti rääkima ja kõndima õppida.

Kui Külvi narkoosist ärkas, ei saanud ta üldse rääkida. „See oli elu kõige raskem kogemus. Mõtted olid, aga välja öelda neid ei saanud, poolteist kuud olin vait,“ meenutab Külvi läbielamisi. 

Õde õpetas hääleharjutusi ja käskis karjuda, aga kõne jäi tükiks ajaks katkendlikuks. „Jätsin pooled laused vahele, arvates, et olin need juba välja öelnud. Minust oli raske aru saada ja mees oli minuga hädas,“ seletab Külvi. „Tal tuli idee, et ma võiks kirjutada.“

Külvi parem käsi oli halvatud, kuid ta on vasakukäeline. Kui ta aga end kirja teel väljendada proovis, tabas uus šokk – paberil oli vaid suvaline tähtede jada. „Ka kirjaoskus oli kadunud!

Kõndides käis üks jalg maha suure matsuga. Palju kasu oli refleksoloogiast, sest terapeut Hele Jaagu pani jala tööle ja aitas ka mõtteid korrastada. „Peab palju liikuma, kõnnin iga päev kaks ja pool kilomeetrit edasi-tagasi maamajja,“ räägib Külvi, kes nüüd astub ühtlaselt.

Probleeme oli kellatundmisega. Külvi ei saanud aru, kas 15.15 on veerand tundi enne või pärast kolme. Taastusravi ja neuroloogi abiga on ka kellatundmine taas selgeks saanud. „Kõik muutub ja taastub, kui selleks ise jõupingutus teha,“ räägib ta ja on lähedastele tänulik abi eest. 

Oma kuningriigis inglite kaitse all

Külvi üüris Suuremõisa poes ruumid ja hakkas klaasikunsti töötubasid tegema. Alguses pabistas hirmsasti, et kas ta saab hakkama, kuid siis lõi kanna maha ja ütles endale: „Mis mõttes ei saa. Näitan endale, et saan!“ 

Külvit on nüüdki noortekeskusse tagasi kutsutud, kuid ta ei taha. Talle sobib teha asju omas rütmis ja tempos. Suuri plaane ta enam ei tee. „Võtan klaasitüki, lõikan valmis, panen selle kausi peale kummuli. Annan nii talle elu ja pärast vaatan, mis välja on tulnud,“ räägib ta oma elufilosoofiast. 

Halvatus töö tegemist enam peaaegu ei sega, vaid siis, kui ta on kaua sundasendis, väsib käsi ära ja vasak pool läheb pingesse. 

Paremal käel, mis oli tuim ega liikunud üldse, on nüüd funktsioonid olemas. „Käsi liigub, kuid mitte nii nagu peaks,“ kirjeldab Külvi. „Saan klaasi ja muid asju hoida, aga sellega tööd teha ei saa, ranne väsib ära.“

Külvi usub, et elu andsid talle tagasi kaitseinglid, kes olid õnnetuse ajal ta ümber. Nüüd on tal alati küljes mõni kõlisev kelluke, võtmehoidik või ehe, et inglid teda kuuleks ega kaotaks ära. Ta valmistab ka klaasist ingleid ja jagab neid teistelegi. 

Inglitega on kaasas ta enda kirjutatud pühendus: „Selles elus võib ette tulla nii mõndagi, sul on vedanud, et elad mitme ingli kaitse all. Esimene on rahu, teine armastuse ja kolmas õnne ingel, neljas tervise, viies raha, kuues sõpruse ja seitsmes soovide ingel. Usu nendesse ja sinu elu muutub paremaks. Mõtle ainult häid mõtteid, armasta iseennast ja maailm rõõmustab sinuga koos. Sinu kaitseingel.“ 

Kõigil siin ilmas on käia oma tee. „Ju siis mina vajan seda õppetundi,“ leiab Külvi. „Olen nüüd täiega oma kuningriigis ja teen seda, mida tahan ja mida armastan.“