2
fotot
Jaga:     
Suhted ja seks

"Inimesed, kes on internetti suubunud ja vaid seal suudavad suhelda, on ikka väga üksi." (5)

"Paljud arvavad, et netisuhtlus on pärissuhtlemisega samaväärne, aga tegelikult nii ei ole - need inimesed on tegelikult hoopis üksi," lausub Miina Härma gümnaasiumi draamaringi liige Maria Johanna Keedus. "Ise mõtlevad nad, et ei ole üksi, aga tegelikult ei suhtle nad ju inimestega, vaid tekstiga," lisab Maria Johanna koolivend Karl August Kaljuste. "Nad ei näe ju suhtluse ajal kedagi reaalset, vaid üksnes teksti."

Sellest, kui abituks suhete kolimine netti inimesi muudab, jutustab gümnasistide näiteringi lavastus "yksi.com". "See teema on õhus, me püüdsime selle kinni," räägib draamaõpetaja Ivika Hein, et noored näitlejad komponeerisid oma rollid ise. "Omaenda kogemustest," sõnab Max Linnamägi. "Stereotüüpide pealt," lisab Maria Johanna. Lavalugu on lihtne: virtuaalsuhetest sõltuvusse jäänud seltskond kaotab elektrikatkestuse tõttu netiühenduse ning nende elu on läbi lõigatud. Ettepanek omavahel rääkida saab vastuseks kiljatuse: "Oh my God! Millest sa aru ei saa? Internetti ei ole, muidu ma seal ju räägikski!"

"Vilets, kui inimesed ainult internetis elavad."

Gümnasistide draamatrupp tõdeb, et eks need vaegsuhtlejad ikka netiohvrid ole. "Kuigi me võimendame seda laval üle, siis selliseid inimesi meie ümber siiski on," ütleb Karl August, et netisõltlasi on üksjagu nende endi koolikaaslastegi seas.

Suure osa igapäevase suhtluse liikumisest internetti on saanud paratamatus, kuid üksnes virtuaalmaailmas askeldamisest ei sünni Ivika sõnul eales täisväärtuslikku suhet: "Reaalne suhtlus on nii palju sügavam ja tähendusrikkam, aga nad ei saa sellest aru, sest pole seda kogenud." Karl August võtab mõttel sabast: "Või nad on kogenud, neile ei meeldinud ja on elus pettunud."

Võimalik tõesti, et netiavarustest on saanud rahusadam neile, kes tavasuhetes rängalt haiget saanud. "Neil ei ole elus vedanud ja otsivad internetist midagi paremat," oletab Max. "Võib-olla ei pöörata neile igapäevaelus tähelepanu, aga netist ikka kellegi leiad," mõtiskleb Eva-Lotta Kooskora. Tõsi, klaviatuuri taga võib igaüks end kõikvõimsa seltskonnalõvina tunda. "Inimesed, kes on internetti suubunud ning vaid seal suudavad suhelda, on ikka väga üksi," lausub Max. "Näiliselt nad ei ole ju üksi," ütleb Ivika.

Samas pole see, et suhtlus netiavarustes on õitsele löönud, lõpuni miinusmärgiline. "Ühelt poolt on lihtsam, kui suhted kolivad internetti, aga teisalt on vilets, kui inimesed ainult internetis elavadki," arutleb Max. "Lihtsam ses mõttes, et samal hetkel, kui sa nupule vajutad, saab teine inimene su sõnumi kätte. Ning kui sul on sõber, kes elab teisel pool maakera, siis tema näeb kogu aeg, millega sa parajasti tegeled." Servapidi on Maxiga nõus ka Maria Johanna: "Ma ei kujuta praeguses koolitempos ette, kuidas suudaksin kõigi oma sõpradega suhelda, kui poleks internetti. Mul oleks siis vaid kolm sõpra, kellega jõuaksin reaalselt kokku saada."

"Inimesed muutuvad asotsiaalseks!"

"Kui ainult arvutis suhtled, kardad lõpuks inimestele asju otse näkku öelda," pakub Eva-Lotta, kuidas netielu suhtlemisoskust pärsib. "Tegelikult on see jutu kirjutamine teisele masendav." Eva-Lotta lisab, et netisuhted pole siiski kuigi rahuldavad. "Kõige kummalisem on see, kui püüad inimesega näost näkku rääkida, aga ta ei vaata su poolegi, sest klõbistab samal ajal suhelda telefonis või arvutis," muigab Karl August. "Seda tuleb väga tihti ette!" kinnitab kamp kooris. Maxi sõnul on sellestki, et internet kipub vestlust surmama, pääsetee olemas: "Peab tegema kokkuleppe, et paneme nüüd telefonid kinni ja õhtu jooksul ei puutu neid. Siis saab normaalselt suhelda küll."

"Internetis rääkida on ses mõttes lihtsam, et saad rahulikult läbi mõelda, mida ütled," sõnab Karl August. "Otse rääkides pead kohe mõtte välja ütlema ega saa teha pikki pause." Eva-Lotta jätkab: "Teisest küljest on just tänapäeva noortel probleemiks, et nad ei suudagi midagi otse välja öelda, sest vajavad mõtlemisaega. Sellepärast muutub ka pärissuhtlemine kohmetuks ja kohmakaks." Sander Lillo sõnastab kaaslaste öeldu lakooniliseks lauseks: "Inimesed muutuvad asotsiaalseks."

Maria Johanna sõnul tuleks just interneti halbu pooli aeg-ajalt meelde tuletada, et inimesed ei läheks liiga tihti ära oma mugavasse internetimaailma: "Inimestele meeldib mugavus. Internet on neile inimestele, kes muidu suhelda ei oska või ei viitsi. Muidugi muudab see inimesed kaugemaks, kui suhtluspaigaks on üksnes internet – inimesed tegelikult ei tunnegi üksteist." Max leiab, et eriti agaralt keskenduvad internetisuhtlusele introvertsed inimesed: "See on sama kui enda sisse suubumine, aga netis saavad nad kogu maailma kätte."

Kogu maailm on korraga peos küll, aga kuhu jäävad sel juhul spontaansus, kirglikud tülid ja kirglikud leppimised? "Facebooki chatti," naeravad tüdrukud.

"Ükski suhe ei tohiks jäägitult netti kolida."

Kui netti liiguvad sõprade omavahelised suhted, siis järgneb neile ka armastussuhe. Sander ja Maria Johanna jutustavad, et on MTV selleteemalisest saatest küll ja rohkem näinud, kuidas netis tutvunud paarid esimest korda kokku saavad ning ei osutu üldse nendeks persoonideks, kellena nad end on kirjavahetuse aegu esitlenud.

"Lood endale perfektse kujutluspildi teisest inimesest ja eladki omi unistusi," märgib Eva-Lotta. Ivika lisab, et kõige hullem on siiski see, et need inimesed ei tahagi reaalset suhet, neile piisabki virtuaalsest ? hirm pärissuhte ees on suur ja nii ongi valutuks maandumiseks internet. "Ükski suhe ei tohiks jäägitult internetti kolida," on Karl August kindel. "Kõik suhted peaksid olema hübriidid. Võib olla ka ainult näost näkku suhteid, aga et ainult internetis – nii ei saa."

Ivika ütleb, et internetisuhtlust ei saa enam olematuks teha, aga tuleb leida tasakaal, et inimesed suhtleksid virtuaalmaailma kõrval ka reaalselt. "Tänapäeva inimesed, kel pole materiaalseid probleeme, kaotavad mõõdutunde ning ostavad nii palju süüa, et see on ebatervislik ? netiga on samamoodi," veab ta paralleeli. "Kui keegi sind ei piira, siis kaotad mõõdutunde ning upud netti ära." Maria Johanna muigab seepeale, et tõenäoliselt on asjalood siiski muutumas. "Seaduspärasuste järgi tuleb varsti taandareng ning inimesed saavad aru, et on liiga palju arvutis ja sealt peab välja tulema," ennustab Maria Johanna, et netist taandumine saab olema piinarikas: "Eks see ole nagu võõrutusravi."

5 kommentaari

E
Eva  /   20:28, 27. apr 2014
Internetimaailm tundus esialgu nii huvitav, et kõik muu jäi tahaplaanile: telekas ununes toanurka nädalateks, raamatuid ei võtnud vist mitu aastat kätte. Netisuhtlus oli väga tihe ja laialdane.
Õnneks sai see hullus läbi, aga siiski vist alles 5-6 aasta pärast.
Nüüd olen ka iga päev netis, aga mitte niisama lobisemise ega suhtlemise pärast, vaid selleks, et lugeda päevakajalisi uudiseid või muid huvipakkuvaid artikleid ja sageli ka kommentaare mind huvitavatel teemadel, et tutvuda teiste inimeste arvamustega.
Suhtlen nüüd netis ainult mõne lähedase inimesega info vahetamise eesmärgil, sedagi paar-kolm korda nädalas.
E
Eva  /   20:28, 27. apr 2014
Internetimaailm tundus esialgu nii huvitav, et kõik muu jäi tahaplaanile: telekas ununes toanurka nädalateks, raamatuid ei võtnud vist mitu aastat kätte. Netisuhtlus oli väga tihe ja laialdane.
Õnneks sai see hullus läbi, aga siiski vist alles 5-6 aasta pärast.
Nüüd olen ka iga päev netis, aga mitte niisama lobisemise ega suhtlemise pärast, vaid selleks, et lugeda päevakajalisi uudiseid või muid huvipakkuvaid artikleid ja sageli ka kommentaare mind huvitavatel teemadel, et tutvuda teiste inimeste arvamustega.
Suhtlen nüüd netis ainult mõne lähedase inimesega info vahetamise eesmärgil, sedagi paar-kolm korda nädalas.
J
just  /   21:26, 27. apr 2014
Istuvad aastatekaupa suhtlusliinidel aga ise suhelda ei oska. Otsivad meest või naist. Reaali aga kardavad minna tutvuma .
M
Mees 36a  /   22:15, 27. apr 2014
Elasin samuti tutvusportaalides ja otsisin midagi, isegi ei tea mida. netis olid suhtlused nii lihtsad ja mõnusad, kõik tundus nii õige, palju parem kui reaalsuses. Sai suheldud üle aasta, kui otsustasime kokku saada, kuna kirjutamisest, piltide saatmisest, flirdist oli saanud nagu armumine, olin leidnud paar hingesugulast. Saime kokku, kohe kallistasime, isegi suudlesime, rõõm oli nii suur. Istusime kohvikus ja kõik oli isegi täitsa lahe. Saime veel mõned korrad kokku ja nendest aitas, et aru saada, see ei ole kindlasti see inimene kellega ma suhtlesin üle aasta netis. Sama kordus ka paari teise naisterahvaga. Artikkel on kirjutatud nii õigesti kui veel saab. See on haigus ja sellele tasub kindlasti tähelepanu pöörata.
V
võimalik põhjendus  /   08:39, 28. apr 2014
Aga on keegi mõelnud, miks eelistatakse päris suhtluse asemele internetisuhtlust? Mis siis kui inimesed on muutunud hingelt õrnemaks? Ei kannata enam nii hästi teise emotsioone. Otsene, näost näkku suhtlemine tähendab seda, et saadakse kõvasti rohkem infot kui kuuldakse ja nähakse. Teise inimese näo miimika, kõne intonatsioon, kehakeel - kõik see lisab tekstile mingi "vürtsi", mida teine suhtluspartner võib-olla ei talu nii hästi. Palju lihtsam on vahetada interneti teel lihtsalt tekste. Siis jääb kogu see "lisavürts" saamata ja hingel on kergem. Olen lugenud, et jaapanlastel pidavat see probleem just olema. Jaapanlased pidid olema väga häbelikud ja teise inimesega näost-näkku suhtlemine on neile raske. Näiteks reklaamiagentide treeninguplaani kuulub kuskil suurel tänaval seismine ja kõva häälega millegi reklaamimine. See nõuab jaapanlastelt väga suurt eneseületamist.
Pakkusin välja selle variandi, sest ise olin nooruses samasugune.