Soomaa (Agni Raitar)
Jaga:     
Silmaring

Soomaa, imedemaa

Sel aastal õnnistab Eesti loodus meid järjest mitme ebatavalise loodusimega. Neil päevil tõusis Soomaal veetase poolsajandi kõrgeimale tasemele. Oleks rumal sellist unikaalset nähtust oma silmaga vaatamata jätta.

Kui rüsijää kuhjumine Pärnus jõgede väljavoolud sulges, hakkas Soomaa poolt tulema otsekui rindeteateid – kui kiirelt vesi tõuseb ja mis objektid lähikonnas jälle vee alla jäänud on. Mõte minna kanuuga kesk seda suurt uputust tundus nädalalõpul ainuõigena – ime tuleb õuele,

kuidas see siis lihtsalt maha magada.

Rindeteated veefrondilt

Soomaa legendaarne kanuumatkakorraldaja Aivar Ruukel saatis matkale eelneval paaril päeval meilitsi infot, mis samuti rindejoone liikumist sõjategevuse alal meenutas – kaarte, millest näha, kui kaugele veel autoga ligi pääseb. Vee alla jäänud teid tekkis Aivari kaartidele iga päev mõni juurde. Asi kiskus üha põnevamaks. Ometi oli lohutav teada, et iga päev iga ilmaga väljub suurvee ajal Soomaal kaks matka – kell 11 ja kell 14.
Tallinnast sõitma hakates saime varahommikul viimase telefonikõne – ainus allesjäänud läbitav tee Soomaale kulgeb üle Viljandi ja Kõpu. Seega tasub pealinnast teele asudes varuda vähemalt kaks tundi, teistest linnadest vastavalt siis nende vahemaa Viljandini pluss pool lisatundi Kõpust edasi seiklemiseks.
Tipu koolimaja juurde jõudes paistis kogu teeäär olevat täis end kanuutama asutavaid seltskondi – iga (endise) teeristi juures, kust kunagi oli mingi väiksem harutee suurelt (loe: hetkel veel kuivalt) teelt maha pööranud, lasti paate vette. Soomaal tegutseb pea kümmekond veematku korraldavat firmat. Legendi järgi välja kasvanud kõik ühest, Aivar Ruukeli ettevõtmisest. Aivar on ka see mees, kes igal kevadel omal nahal veetõusu ära tunneb – tema kodutalu asub üleujutuse epitsentris ning kui vesi tema

ukse alla jõuab, on Aivari jaoks käes aeg paadid talvekorterist välja tõsta, sest kohe on platsis kevadekuulutajad – matkahuvilised.

Kaabakate jälgedes

Kanuudesse mineku eel loevad meiega kaasa sõitvad (Aivar ise jääb maale “liiklust koordineerima”) matkajuhid Dagmar ja Algis rühmale peale üsna ehmatavad sõnad. Et kahe jääpanga vahele jäädes võib kanuu puruneda. Et kui aru ei saa, kust jõesäng läheb (ja üleujutuse ajal ei saa ju aru, sest kõik kohad on vett täis), võid sattuda kiire voolu keerisesse ning kui siis rapsima hakkad, on paadi ümberminek kindel. Et kui jää takistab edasiliikumist ega teki muud võimalust, tuleb minna üle jää, paati enda taga lohistades, samas pole enam kindel, kas jää kannab. Kuivad riided peaksid olema kaasas ja veekindlasse kotti pakitud, tõdeb Algis otsekui möödaminnes, et pole vist olnud matka, kus keegi pole vahetusrõivast vajanud. Sellise sissejuhatuse peale vajuvad

rahulikule laupäevahommikumatkale tulnute näod üsna ära. Paadid lükatakse vette, kõik keskenduvad ees olevale täie tähelepanuga. Nagu hiljem selgub, on see ka kõnelejate tegelik eesmärk – et ei tuldaks suurele veele arutult hullama ja hulljulgustükke tegema.
Esimene peatuspaik on Kaabaka saun. Keset lagedat veevälja seisab tõepoolest üksik saunake. Väidetavalt on sõnale “kaabakas” tekkinud “päti” tähendus alles 20. sajandi alguses. Seni tähendas see “kaabet teinut” ehk mõisast ära karanud talupoega. Just sellised lindpriid põgenikud asustasid Soomaa sajandeid tagasi. Läbipääsmatud sooalad pakkusid kaitset ja turvapaika. Nii kerkisid kuivematele kohtadele kõigepealt saunahütid, siis juba ka suuremad majad. Majad on ehitatud nii, et kui kõrgele vesi ka ei tõuseks, jääb hoone ise seest ikka kuivaks – põlvest põlve tõstetud vundamendid ja eri aegade veetõusudega testitud asukohad annavad kohalikele nende “viiendal aastaajal” võimaluse siiski toas kuiva jalaga liikuda.

Infopangad jääpankade vahel

Muul ajal külavanema ametit pidav reisijuht Dagmar teeb ettepaneku minna vaatama, kas Urve ikka pääseb majast kuiva jalaga poodi. Urve on vahva vanaproua, kes elab ihuüksi keset Soomaad ja kelle küüni sel kevadel tema eluea jooksul esimest korda vesi tõusis. Muidu on Urve saanud kõik toimetused ka suurima veega tehtud, sel aastal aga on põhjust karta, et tema majake jääb muust maailmast äralõigatuks. Nii sõidame kanuuga otse Urve aiavärava taha. Robinsoniks üksikul saarel ei ole vesi Urvet siiski muutnud, tema juurde on tulnud Reede ametisse ka üks vahvast vanadaamist sõbranna, kellega koos erilist veetõusu üle elatakse. Külavanem Dagmar kontrollib, kas Urvel mingit abi vaja on (mobiililevi ei pruugi Soomaal igas paigas alati olla) ning teadlasena veetasemeid uuriv Algis läheb ja teeb Urve küüni tõusnud veest mõned pildid. Dagmar on tulnud Soomaale muide Saksamaalt ja õppinud nelja aastaga ära imeilusa eesti keele, vaid aktsent annab aimu, et see kena noor naine pole mitte sünnipärane soomaalane.
Algis selgitab paadi tüürimise kõrvalt, kuidas teda läinud aastal kohalikud elanikud nõiaks pidama hakkasid. Veetasemeid uuriv teadlane oli nimelt see, kes kuulutas kõigi ilmavanade kiuste ette läinud aasta üleujutuse tegelikku taset. Sel aastal on just Algis olnud see mees, kes igal hommikul kell kuus tõuseb, vee ja jääolud üle mõõdab ning meediatki Soomaa seisudest teavitab. Selliste infopankade seltsis nagu Algis ja Dagmar on jääpankade ja postitippudeni uppunud karjatarade vahel loovimine väga meeleolukas tegevus.

President jäävangis

“Viies aastaaeg” keerab Soomaa maastikupildi nii segi, et isegi kohalikud elanikud ei tea alati, kust kuhu ja kuidas pääseb. Jää liigub suure tuulega puude vahele vallideks, vesi keerutab oma voolud sinna, kus jää seda ei takista, ning muudab läbipääse kohtade vahel tundidega. Seega muutub matka marsruut jooksvalt vastavalt jää- ja veeoludele. “Näe, veidi krigises, sõitsime üle kruusatee,” märgib Algis mingi madalama paiga peal, kus saab paati aeruga maale toetudes edasi tõugata. Sealsamas läheb sügavaks ning käre vool kannab paadi otse kesk urvaehtes pajupõõsastikku.
Jõe asukoha näeb ära selle järgi, kust kärestikena jõelammilt vett pahinal niitudele voolab – vesi jões tõuseb Algise kinnitusel pea pool meetrit päevas, mis tähendab, et jõkke enam mitte mahtuv vesi survega ülejäänud maastikule laiali paiskub. Üle jõe aerutamine on veidi riskantne tegevus, ent teed valides ei märka mõnikord jõge enne, kui selle keskel oled. Nii muutlik on ümbritsev maastik.
Paate suurte puude vahelt läbi lükates tekib päris ehe Amazonase džungli tunne – kui vaid tuul nii läbilõikav ning puud ümberringi lehtedeta ja hallid ei oleks. Tuul tekitab kesk karjamaad kanuu ette tõelisi merelaineid, peamine elamus sellel retkel on iga järgneva hetke ettearvamatus. Täpiks i peal jääb meie äraolekul teele jääpankadest vahepeal kuhjunud hiigeltakistus, mida õnneks ei pea siiski ületama paati ebakindlal pinnal lohistades – jää saab aerudega laiali ajada. Algis pajatab loo sellest, kuidas läinud kevadel presidendiperega haabjaga sõites jäädud sel viisil jäävangi, et turvateenistus oli ühel pool ja Toomas Hendrik ning Evelin Ilves koos pisitütre Kadri Keiju ja temaga teisel pool ning tee või tina, kumbki läbi jää ei pääse. Õnneks säilitas presidendipere külma närvi ja sõudis mureliku turvameeskonna rõõmuks jää vahelt lõpuks välja. Välja sõidame jääkuhjatisest meiegi.
“Järgmisel nädalal saab juba metsa vahel sõita,” ütleb meid tagasi oodanud Aivar Ruukel rõõmsameelselt. “Siinpool peaks vesi siis juba veidi langema ning saab ilusaid metsaradu pidi allavoolu sõita.” Soomaa “viies aastaaeg” üllatab seiklusteotsijaid veel paari-kolme nädala jooksul maastikega, kus ükski matk pole teise sarnane.


 

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid