Inimesed

Velly Joonas: tule, kingin sulle, mida iganes vajad! 

29. juuli 2012, 21:00
 
Erilise väega lauljatar Velly Joonas (56) elab-loob-lehvib keset eikuskit. Selle maailmalõpupunkti nimi on Vahenurme ja Velly elab sotsiaalmaja kolmandal korrusel. Tema valduses olevat kolmetoalist kõigi ebamugavustega korterit võiks maitseka ja stiilse sisekujunduse tõttu nimetada pigem stuudioks. Auga.

“Jah, minu stuudio teenib kõiki võimalikke muusasid,” ütleb naine, kes väidab, et tegutseb praegusel eluperioodil pigem meesenergia tiivul ehk siis Joonasena, ja sirutab oma soojades efektsetes indiaanisaabastes jalad asjalikult välja. “Tavamõistuse järgi on siin külm. Kogu pinna peale on vaid köögipliit ja kaks tuba külmuvad seega talvel üsna läbi, ehkki erinevalt mitmetest elufaasidest olid mul tänavu talvel puud täiesti olemas. Ümbritsevad korterid on kas pooltühjad või lihtsalt kütmata, seega külmuvad ka seinad läbi. Mind see aga ei häiri. Külm hoiab kõik meeled erksad. Sajandeid on kõik legendaarsed ateljeed nii Peterburis kui ka Pariisis olnud kärekülmad – ja saatnud mitmete põlvede inimestele läbi aja ja ruumi kestvat vaimuteravat loomet.”



Külmetanud kogu elu



Velly teab, et on oma mitmekülgsed anded pärinud boheemlasest isalt, kellega tema ema abiellus armastusest ja kellele sünnitas viis last. Viienda, juunikuus sündinud Velly sünnitamise järel läksid ema haavad mädanema ja ta suri. Lapsed jagati lastekodusse ning alles kaheksa-aastaselt lapsendati Kohtla-Järve plika Tõrvasse. Seepärast teab ta pisikesest peale, mis on üksindus ja külmetamine.


“Lubasin kasuvanematele suurepärase hariduse eest, mille nad mulle kinkisid, et toon neile Eesti riigi tagasi. Lapsena aga põdesin iseennast kogu hingest, mul ja minuga oli enda arvates kõik valesti. Kord läksin kargel talveõhtul paljalt lumme ja silmitsesin hanges lebades tähti, pärast lippasin paljajalu koju – ja ei jäänud isegi mitte haigeks, maistest vaevadest pääsemisest rääkimata,” meenutab nüüdseks rahu ja iseendaga südamesõpruse leidnud Joonas. “Saavutasin tookord silmsideme tähtedega ning minus tekkis eluaegne kirgastumine ja lähisuhe külmaga. Teadsin, et minust saab laulja. Tallinnasse laulmist õppima minnes magasin alguses lausa õues, pargipinkidel, siis kütmata tubade tuuletõmbuses. Ma ei usu jutte külma mõjust häälepaeltele. Häält kahjustab see, mis on südames ja kõrvade vahel,” kõneleb Velly veendumusega hääles.


Noorena tippsporti teinud Velly on kogenud ühtaegu nii külma kui ka kuuma näiteks Elbrusel, kus ta kreeklase välimusega tadžikist mäekuninga kannul mäest alla suusatas, ent muinasjutulistele pakkumistele siiski oma teed eelistas. Venemaale laulma “turneerides” tegi naine igavese hipina roki- ja kantrilavadel Eestimaa heaks väga palju. Slaavlased on tema sõnul imeline rahvas, kui suhelda intelligentide ja aristokraatidega.


“Unistan endamisi Etioopiasse kolimisest... Ent pean ka siin Vahenurmes vapralt vastu. Siinsetele talvedele eelnesid tohutud külmetamised ka Tõrvas, kus mulle kiusu pärast küttepuid ei müüdud. Ühel talvel oli mul kõigest märg jõulukuusk, mis pliidi all mitte ei põlenud, vaid kees...” kirjeldab Joonas tõelisi külmaelamusi. “Juba 13 aastat oleme teineteist soojendanud kollisegu aadelkoera Printsiga. Ta on mind läbi kõige ja ülimalt kõigist soojendanud. Igas mõttes.”



Mehed on naise surm



Tähtkujult Kaksik, asteekide kalendri järgi topelt-jaagur, märgilt tuul ja looma-aasta kohaselt kits, on Velly valinud vaba kulgemise ja rännu tee. Ta pole klammerdunud ühegi kodu, omandi ega ka meessoost printside või isegi kuningate külge, ehkki abieluettepanekuid on talle vägagi palju tehtud.


“Olen praegu küll hädas sellega, et mul pole raha oma 30 luulekogu, mitmeköitelise elulooraamatu, 260 omaloodud laulu massitiraažides avaldamiseks. Oleksin ma seda saanud, kui abiellunuksin mõne miljonäriga? Oh ei, siis poleks neid teoseid üldse sündinudki. Meestel on üldine omadus naine puuri panna. Kui on rikas mees, siis on puur lihtsalt kuldne – aga ikkagi puur. Ent ka rahatud-edutud mehed püüavad reeglina naist omada. Mehed on naise surm. Nad suunavad meid õigelt teelt kõrvale, suruvad peale oma valikud, raiskavad meie aega, energiat, raha – ihu, hinge ja vaimu. Ent meestel end tappa laskmata ei õpi me ka teatud õppetunde, kuni käivitub ja domineerib Mees meis endis,” teab Joonas, kes on omandanud vana targa mehega sarnaneva hoiaku, kõnnaku ja kõnemaneeri. Mõningase tuunimise järel saaks temast kellegi Marlene Dietrichi sarnase. Ženja Fokinil oleks seda paraku igav teha, sest juba noorena on naisel see stiil omandatud. Vaatamata isukale suitsetamisele on tal suurepärane näonahk.


“Mul pole sellepärast lapsi, et kõik mehed peale koer-Printsi – tema jumaldab lapsi – on olnud laste vastu ja ma pole tahtnud lapsi, keda isad ei soovi,” on Velly resoluutne. “Samas olen praeguses eas õpetajana, varem peresõbrana aidanud üles kasvatada vägagi palju lapsi. Näiteks Ines Aru peres siis, kui elasin tema raamatukogus. Neid öödepikkusi vestlusi... Ines on sama kaliibriga vaimuhiiglane nagu minu vaimne ema Betti Alver. Temagi on saanud end palju vähem näidata ja teostada, kui väärinuks,“ kõlab naine üha kirglikumalt. “Eesti ei oska säravate hingede ja võimsate vaimudega peale hakata midagi muud kui maha kiskumine, porri tallamine, ära kustutamine. See on tohutu raiskamine, sest meie hulgas on Egiptuse kuldaja esiemad, Peruu ja Lemuuria tagasitulijad, kes lüüakse siin väiksel ja ilusal maal kuidagi julmemalt ja madalamalt risti kui kusagil mujal. Kusagil mujal kui erakluses, metsas, oma loodud kuningriigis suurvaimud siin ellu ei jää... Jah, ent siiski olen õnnelik, kui paljud naised on pärast minuga kokku puutumist käima peale saanud ja lapse ilmale toonud. Ma pole ravija ega nõid, aga jumala tööriist ja ülesande täitja olen küll.”


Joonas on uurinud mitmeid salateadusi, mille kohta käiv kirjandus tema rikkalikes riiulites peitub. Ta on tahtnud teada, miks ja mida ta õigupoolest näeb ja tajub. “Ei maksa uisapäisa kirikusse tormata, võin kinnitada mina, kaks korda leeritatud, sügavalt usklik inimene,” soovitab naine pimeda uskumise asemel ikka avatud püüdu teada saada. “Väga vähesed kirikuõpetajad osutuvad keset dogmasid tõeliselt huvitavateks vestluspartneriteks. Üks võimsamaid mõtlejaid on minu õpetaja Emmanuel Kirss. Pahatihti on aga vaimulikud ise jäigalt raamistatud ja püüavad ka vabu hingi raami suruda. Kullakesed, jumal kontrollib meid kõiki – ükski inimene pole pädev teist inimest õigustatult kontrollima. Pühakojad on suurepärased mõtluse, loovuse ja eneseavalduse kohad, mitte vanglad.”



Muusadele määratud



Ehkki Velly on sünnilt loojaks loodud, on ta elu jooksul uskumatult palju ehitanud. Sõpradele, soomlastele – raha pärast, mis pattu salata –, et luua baas ja keskkond, kus luua. Alati on ta oma ehitatud tubadest välja lennanud ja taas vaba tuulena laia ilma tuhisenud.


Tema praegune stuudio räägib asukast väga selget keelt. Seinad täis maale ja raamaturiiuleid. Ühes toas molbert ja kingitud esemed. Teises süntesaator, kitarr ja arvuti, millega naine arvutikollaaže loob ja maailmaga suhtleb. Paar jalgratast, kuninglik säng ja natuke kõnekat tekstiili. “Minu ateljees on kõik muusade teenimiseks. Joonas ei taha midagi omada, uskuge mind. Omamine on tühine. Võim ja karjäär samuti,” kinnitab naine, kes õppis pille mängima muu hulgas ka vabaduse nimel – et muusikud talle kui lauljale ja heliloojale pähe ei saaks istuda. “Ma olen alati võitluseta taandunud. Ükskõik, kas mind tõukas estraadilavalt maha Anne Veski või surus mind varieteest välja Ülle Toming. Minu tasandil taandutakse lahinguta, et terveks jääda.”


Praegu annab ta väikseid kontserte ja püüab leppida sellega, et tema plaadistused ootavad ainueksemplaridena midagi või kedagi. Sisetundest ja kosmilistest rütmidest lähtudes otsustab ta, kas ühel või teisel päeval maalida või komponeerida, ning on seega pideval impulsiivsel loovuselainel. Mis on õigupoolest üsnagi luksuslik elulaad.


“Kunagiste afektide ajel – need on nüüdseks täiesti taltunud – hävitasin oma 20 aasta luuletused. Ei põletanud – rebisin ribadeks ja puistasin tuulde. Sõber Joel Sang leidis mu voodi alt ühe alles jäänud luuletuse ja kitkus juukseid – mida sa ometi tegid. Ei midagi erilist – looming ei kao, see läheb taevasse. Seda pean küll tõdema, et toonased teosed olid paremad kui praegused, nüüdsel arengutasemel kontrollin end liialt. Noorematele loovhingedele võin aga julgustuseks öelda: kui algeline teile te tekst, pilt või meloodia ka ei tunduks, looge! Igal juhul looge. Selleks me sündinud olemegi,” arutleb mõtleja, kes on läbi elu päevast päeva oma mõttekilde jäädvustanud, nii et märkmikke on terve riiul täis. “Mitte sekunditki endale nii ränga hinnaga kingitud elust pole ma tahtnud asjatult kulutada. Sellepärast mu koda nende pedantselt vormistatud ja rivistatud tekstidega vooderdatud ongi.”


See punktuaalselt ja maitsekalt vormistatud muusade tempel on ausalt öeldes teravas kontrastis alumiselt korruselt läbi põranda kostva mörinaga, mida tekitavad ühe eruarhitekti sünnipäevakülalised, kes koridori kakerdades teatavad, et Velly neile ei meeldi – uhke on ja meest ei taha ja üldse on hirmus nõid.


“Nad ei häiri mind,” esitleb hirmus nõid oma kaubamärgilikult vildakat hurmuri-naeratust. “Olen neile tänulik selle eest, et nad aitavad meeles pidada – alati peab sellele mõtlema, mis saab maistest väärtustest, kui... Olen suurema osa nii endast maalitud, mulle kingitud kui ka minu maalitud teostest ära kinkinud. Tagasi vaatamata.”


Ka oma elu jooksul kogutud käsikirjad soovib Velly kellelegi kinkida, aga see pole enam lihtsalt emotsionaalne käik. “Ma pean need dokumendid-käsikirjad-talletised kuhugi tallele annetama, sest nende paljundamiseks ei tundu mul selles elus raha tekkivat, aga päris kaotsi nagu ka ei tahaks neid lasta.”


Komme mitte muretseda endale liigset ning kõik vähegi seisma jääv ära kinkida on seotud ühe teise omadusega, mis Velly elu saadab. “Muretsen õnnetuste pärast. Kaksik-jaaguarina tõmban nii kahekordse õnne kui ka õnnetuse kaela ja see on õigupoolest päris kohutav. Kui mu kasuvanemate maja Tõrvas maha parseldati – 18 ruumi ja 11 hektarit –, olin ma parseldajatel jalus ja mulle telliti 10 000 krooni eest palgamõrvarid. Mind peksti kandilise puuklotsiga sadu ja tuhandeid kordi – põhiliselt näkku ja pähe. Kui tapjatele ütlesin, et mul on võõrsil teenitud 35 000, jätsid nad mu ellu ja rahule ja panid tükkis rahaga minema. Mina magasin kaks ööpäeva surmaund ja siis tõusin jalule nagu vastsündinud kitsetall. Ma jäin ellu!” hõiskab Velly kumeda tämbriga. “Paraku sain vigastusi, mida praegu päris koledasti põen. Sahtel löödi lagedaks. Ja milline daam naudiks hambaproteese, palun? Lisaks tekkis silmade võrkkesta rebend – enamasti vanurite tõbi –, mis muudab maalimise ja arvutigraafika üsna raskeks. Koos rauga haigusega tundsin korraga, et olengi vana. Et minu aeg on möödas. Aga siis mängin Printsiga, lähen jalgrattaga sõitma või lihtsalt naudin rõdul sigareti seltsis oma miljonivaadet. Unustan ja vabastan halvad mõtted ja mälestused ning kogen taas ja taas, millise energia ja küllusetunde see annab. Jah, paljud mu sõbrad ja sugulased on mu siia maailmalõppu unustanud. Mina neid mitte. Mäletan kõigist nende parimaid omadusi. Alati.”


Sellisest ilmavaatest lähtudes on Vahenurme väike ingel loonud ka seni viimase plaadi “Väike ingel”. Harvadele külalistele ütleb Velly aga: “Ah, mingu pealegi, aga tulgu tagasi!”

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee