Inimesed

Ave Alavainu – uhkus muinsuskaitse all 

Mari Torga, 21. veebruar 2012, 11:40
Ave Alavainu TV3
Kuigi ratastoolis ja läbinud seitse ülirasket operatsiooni, ei väsi poetess Ave Alavainu Hiiumaa rahvale mandrilt värske kultuuriõhu puhanguid organiseerimast. Käre naine teeb seda tasu saamata iseenda eluenergia arvelt.

Pool elu Hiiumaal elanud poeet ja kirjanik Ave Alavainu tunnistab, et selle meretaguse maa “kodakondsuse” on ta küll välja teeninud, kuid päris hiidlaseks ei saa üks mandrilt tulnu kunagi. Ave sai enda sõnul selle saare elanikuks “emigreerumise teel abiellumise kaudu”. Kärdlasse elama asuti tänu hiidlasest eksabikaasa Vaapo Vaheri otsusele kolida mehe kodusaarele. Vaher lahkus aga peatselt tagasi Tallinna. Ave jäi – ja tunneb end praegu rohkem hiidlasena, kui hiidlase naisena seda tundis.



Uhkus muinsuskaitse all



Luuletaja Alavainu, kelle iseloomulikud jooned on “vastuvaidlemist mitte eeldav hääletoon” ja ülim konkreetsus asjade korraldamisel, hakkas saarel kohe silma. Tema vali hääl ja pidev sekkumine kõigisse teemadesse ehk maailma parandamine tekitasid esialgu võõristust. Nüüdseks on sellega harjutud ning 35 aastat elu Hiiumaal on Alavainust teinud oma inimese, kes möödunud detsembris pärjati TV3 aastalõpugalal esimese hiidlasena Eestimaa uhkuse auhinnaga. Saarerahvas polnud naise üle uhke mitte tema kirjandusliku loomingu, vaid kogukonnale suunatud arvukate kultuurisündmuste korraldamise tõttu.


Suur osa Ave ettevõtmistest saab teoks muinsuskaitse all olevas Kärdla linnale kuuluvas kunagises kohtumajas, kus ka Ave ise elab. Seetõttu võib muigamisi öelda, et ka Alavainu ise on muinsuskaitse all.


Tema alatine tegutsemine ning lennukate ideede teostamine on aastakümneid hiidlaste kultuurikalendrit rikastanud, ühtlasi teinud kohtumajast hubase loominguliste kohtumiste koha. Luulefestivalid, kontserdid, loomeõhtud, kohvikupäevad, traditsioonilised suve alguse tervitamise peod – paljud neist Ave korraldatavatest üritustest sisustavad üle-mere-muusikud, -luuletajad või -teatriinimesed, keda on kohale toonud Ave nimi või kunagised kokkupuuted.


Oluline näitaja on seegi, et kõik kontserdid, festivalid ja loomeõhtud on külastajatele alati tasuta. Publikule pakutakse kohvi, teed ja kringlit, sedagi tasuta. Kust võtab pensionil poetess raha kostitada kümneid kultuurihuvilisi, on ilmselt üks paljudele saareinimestele kõneainet andnud mõistatusi. Ave ise ei pea oma tehtut millekski liiga eriliseks või märkimisväärseks. “Kui ma midagi ei tee, siis on mul igav. Ma ei saa nii, et lihtsalt mitte midagi ei tee või ei korralda.”


Erinevalt paljudest teistest tiitlisaajatest “põeb” Ave siiani, et Eestimaa uhkuse tiitliga pärjatud sai. “Ausõna, kohutavalt põen. Ma ei ole kedagi päästnud ega tulest välja toonud. Ma ei olegi ju midagi erilist teinud.”



Ratastoolis galaõhtule


“Eestimaa uhkuse” galaõhtule oleks Ave saatuse tahtel peaaegu et tulemata jäänud, kuid vedas end endale omase jonniga kohale, sest ei saanud ju saatetegijaid alt vedada. Üritusi korraldanuna teab ta liiga hästi, mida tähendab, kui keegi, kellega sa arvestanud oled, jätab tulemata. Nii saabus Ave pidulikule galale otse haiglast oma seitsmendalt operatsioonilt ja ratastoolis.


Isegi Järve haiglas operatsioonijärgsel ravil viibides korraldas kange naine seal valudele mõtlemise vältimiseks luuleõhtu, kus tema enda luule lugemist toetas Järve haigla tegelusjuhi Martin Uudevaldi flöödimäng. Sama kavaga kavatsetakse esineda peatselt ka Hiiumaal. Seega pole Ave jaoks midagi imelikku otse operatsioonilt pidusaali veereda.


Ratastool ja olude sunnil vähene liikumine on tegusa Alavainu elu lahutamatu osa juba aastaid. Mitte küll kogu aeg ratastoolis, aga aeg-ajalt läheb naisel seda “lisaliiklusvahendit” vaja. Samuti käib ta “aeg-ajalt” ikka ja jälle operatsioonidel, järelravil ja muidu ravil. Ave ei väsi kiitmast arste ja kirurge, kes tema jala ja liikumisvõime päästmise nimel on meeleheitlikke pingutusi teinud.



Jumalagajätt eluga ja jalaga


Kümne aasta eest ühe esimeste seas tehtud operatsiooni järel tekkisid ootamatult tüsistused. Olukord oli muidu oma muresid endale hoidva Ave sõnul ikka väga hull ja omal jalal liikumisest võis tegus naine vaid unistada. Ellu tagasi tulemine võttis parajalt aega. Vahepeal oli ta sisimas juba kõigiga hüvasti jätnud ja vägisi tikkus ligi lootusetuse tunne. Kuid ikkagi jäid peale jonn ja eluisu ning järgmised kuus operatsiooni aitasid Ave taas jalule. Ometi kogeb Ave iga kord haiglasse mineku eel uuesti tundmatusse sööstmisega kaasnevat hirmu. Muidu nii käreda ütlemisega naine tunnistab, et see on alati igavene jumalagajätt eluga ja jalaga. Kuigi enne operatsioone on Ave sisemine optimist kohati kaduma kippunud, suudab ta ümbritsevatele inimestele hoopis teise mulje jätta.


Näiteks TV3 saate “Eestimaa uhkus” žüriile möödunud aasta novembris saadetud kirjas tutvustab hiidlane Ille Savioja Avet järgnevalt: “Keeruline haigus ei luba tal aastaid pikalt istuda, ta saab olla kas pikali voodis või karkude najal püsti. Kui sel hetkel jalad kannavad. Aga eluisu on tal tohutu, mis väärib järgimist! Olles praegu haiglas, kaks operatsiooni selja taga, on ta elurõõmust pakatamas. Tehes võllanalja: “Kolmas opp tuleb vist veel, tuunivad mind arvatavasti järgmise aasta saateks “Tantsud tähtedega”.”


Ave ise ütleb selle peale, et ega optimismi päris alati ja igas olukorras säilitada ei õnnestu. On hetki, kus eluisu kaob ära. Kuigi eluhimu jääb!


Kui kirurgid on jala taas üles putitanud, tuleb tagasi ka eluisu. Enne sügisesi operatsioone tunnistasid isegi Ave tuttavad, et seekord on tervisega tõesti kehvemad lood kui seni. Ei olnud saladus, et naine valmistus hüvastijätukirju kirjutama, jagas laiali pool oma varast ning tundis, et jõud on otsakorral. Ega Alavainu nõrkuse sügavaimatest hetkedest peale lähedaste keegi osa saagi. Sügavast august aitas tal välja tulla tütar Kata-Riina, kes teatas konkreetselt: “Ema, lõpeta hädaldamine, sul on kätteõpitud abitus!” Sellist asja Ave endale kaks korda öelda ei lasknud. Naine hakkas taas elule tegusamalt vaatama.



Ratastel igiliikur


Välismaailmale on Ave ikka optimistlik ja väsimatu igiliikur. Vastuolu tekitab vaid see, et füüsiliselt liikuda saab naine ju väga vähe. Aga ta liigub siiski ja kogu aeg.


Korduvad haiglas viibimised ja operatsioonid on teinud temast tulihingelise kirurgide austaja ning Ave viimati välja antud raamat “Harilik seep” on pühendatud kirurgidele ja vasakukäelistele. Tegemist on eheda seebiooperi stiilis lennuka jutustusega, kus esialgu ei saa keegi aru, kes on kellega ja kuidas seotud. Taskuformaadis “raamjutustuse” žanris raamat sai naise sõnul kirurgidele pühendatud tänutundest.


Küsimusele, miks on raamat pühendatud ka vasakukäelistele, vastab Alavainu, et intriigi pärast. Kõike ei pea alati seletama, aga intriig peab ikka olema.


Selle raamatukese esitlus Hiiumaal möödunud aasta oktoobris kujunes aga oluliselt intrigeerivamaks kui lihtsalt üks kirjandusõhtu. Tegemist oli suurejoonelise heategevuskontserdiga, kuhu Ave suutis esinema kutsuda erakordselt esindusliku muusikute seltskonna: Erkki-Sven Tüüri, Lauri Saatpalu, Jaan Pehki, Ain Agana, Jaak Johansoni, Bonzo, Indrek Liidu, Jaan Arderi, Ants Nuudi jt. Kõik nad tulid sellele kontserdile esinema tasuta, et toetada Kärdla linnale kuuluva “Ave residentsi” ehk endise kohtumaja kordategemist. Raha koguti hoone välisfassaadi renoveerimiseks.


Ave oli püüdnud neid summasid kokku saada juba suvest saati, küll Selveri korjanduskastide kampaania korras, küll projektide kaudu. Sügise hakul võttis “ratastoolis igiliikur” aga Ain Agana ärgitusel ette heategevuskontserdi korraldamise ja idee tasus end igati ära. Kärdla kultuurimaja saal oli rahvast täis. Helid, mis lavalt saali kandusid, lummasid inimesi ühtejärge kolm tundi. Keegi ei läinud kontserdilt varem ära, kõiki esinejaid taheti näha-kuulda ja lõpus aplodeeriti püsti seistes kaua. Ka vajalik raha maja värvimise jaoks saadi kokku. Pole vist üllatus, et sellise esinejate hulga kokkusaamise üks põhjus oli fakt, et Ave tähistas sel õhtul ka oma sünnipäeva ja, nagu juba öeldud, esitles selle käigus raamatut “Harilik seep”. Talle omase eneseirooniaga lisab Alavainu, et selle eelmise aasta oktoobris toimunud kontserdiga tähistas ta nii oma 70. sünnipäeva kui ka peiesid. Tegelikult sai Ave siis 69.



Looming leiba ei anna



Praeguseks on Avel valminud uus lugu. Sedakorda teatriteos, mis on järg Juhan Smuuli legendaarsele näidendile “Polkovniku lesk”. Seal räägib oma elust polkovniku lese lapselaps. Tegelikult jõudis Ave talve keskel loo mitte ainult valmis kirjutada, vaid ka lavale seada. Tema koduses ja teatrisaali hõnguga endises kohtumajas sai Smuuli sünniaastapäeval näha lavaloo esietendust. Ave kasutab teatritegemisel oma kunagisi õpilasi kooliteatri ajast. Nii seegi kord.


Ilmselt tulebki poeedist kultuurikorraldaja Alavainu puhul esile tuua ka tema teatriarmastust. Nooruses Vanemuise teatri õppestuudio lõpetanud Aves on teatripisik alati peidus olnud. 30 aasta eest oli ta üks kooliteatrite liikumise fanaatilistest alustajatest. Hiiumaa kooliteater võistles üle-eestilistel festivalidel ikka ja alati kõrgete kohtade ning tunnustuse eest. See, et tolleaegsest pühendunud seltskonnast näitlejaid ei kasvanud, on Ave sõnul loomulik. Tema eesmärk oli noortele kaasa anda teatriarmastus, loomingulisus ja avardada maailmapilti. Siiski on vähemalt üks Hiiumaa kooliteatris osalenu ka täna laval – Ave enda tütar Kata-Riina Luide töötab näitlejana Viljandi Ugala teatris.


Poeg Peeter on valinud filmiala ja tegutseb Tallinnas. Seega on mõlemad lapsed hiidlastest mandriinimesed, Ave aga “isehakanud” hiidlane. Poeet ja kirjanik, kellele loometegevus nagu paljudele teistelegi kunagi kuulsatele loomeinimestele leiba lauale ei too. Raamatuid on saanud välja anda kultuurikapitali või teiste toetajate abil. Luulevihikud ja muud raamatud ikka ilmuvad ning Ave tahaks uskuda, et raamatupoodides leitakse need ka üles.



Maagilised numbrid


Luulekunsti üldise väärtustamise eesmärgil hakkas Ave Kärdlas suurejoonelisi luulefestivale korraldama. Hiidlastele annab see võimaluse kohata, näha ja kuulata paari päeva jooksul peaaegu kõiki Eestis “ilma tegevaid” luuletajaid. Sellised festivalid on alates 2009. aastat olnud seotud maagiliste numbritega. 9.09.2009 sai Ave maja juurde kuuluvas aiakeses teoks esimene Luulefest. Eriti populaarsed ongi just Ave aiapeod. Päevad täis luulet ja luule lugemist, erilist äraolemist ning Alavainu oskust kõige suuremate seltskondade võõrustamisega lennukalt toime tulla jätsid Kärdla kultuurikalendrisse unustamatu jälje.


10.10.2010 sai teoks Eesti luuletajate “suurkogunemine” Hiiumaal, kuid 2011. aaastal jäi mänedžeri tervise tõttu luulepidu pidamata. Siiski sai Ave kuu aega enne seda hakkama saare üle aegade suurima heategevuskontserdi korraldamisega. Luulefestival lükati aga sellesse aastasse – 12.12.2012. Siis lubab Ave, et peab ühekorraga ära ka oma saja-aastase sünnipäeva. Ta lihtsalt tahab kõik oma eluajal täie rauaga kätte saada. Nii on naine valmis ka 100. sünnipäeva 30 aastat varem ära pidama. Siis on kogemus käes ja elamus olemas.


Samal teemal

30. juuni 2016, 06:00
Ave Alavainu: olen ennast ära suitsetanud, ära joonud ja ära elanud

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee