Naisteleht

Laura Remmel pooldab taaskasutust ja laenutamist: Aldo Järvsoo tehtud pulmakleidi värvisin magistrieksamil kandmiseks spreidega üle (22)

Katharina Toomemets, 26. märts 2015, 13:42
Foto: Stina Kase
«Üks kleidi ümbertegemise juhus oli minu pulmakleidiga, mille autoriks on Aldo Järvsoo. Algselt oli see valge, aga oma magistri lõpukontserdiks tuunis Aldo selle spreivärvidega värviliseks,» räägib lauljatar Laura Remmel, kes peab end kleitide puhul pigem taaskasutajaks.

Vahel harrastavad abiellunud naised trash the dress'i ehk pulmakleit nii-öelda rikutakse ära – sellega hüpatakse kas vette, tehakse värviseks või lõhutakse sootuks. Enamasti siis ikka kaunite piltide tarbeks. Laura aga tuunis praktilise inimesena pisut oma pulmakleiti ja kandis seda uuesti magistrikontserdil. Enda sõnul ei olnud tal kleidist kahju.

Samal teemal

«Asjad peavadki aja jooksul muutuma. Ma ei leia, et peaksin oma pulmakleidi varna riputama ja alles hoidma, et see oma tütrele edasi pärandada. Samuti ei arva ma, et tütar selles abielluma peaks. See asi ja emotsioon on väga oluline, aga pigem ma just taaskasutan ja muudan seda ägedamaks.»

Laurale meenub teinegi olukord, kus ta olude sunnil pidi kleiti uuesti kasutama.

«2007. aastal osalesin looga «Sunflowers» eurolaulukonkursil ja kandsin kollast Tiina Talumehe kleiti. Lasin tal endale ka gümnaasiumi lõpetamiseks kleidi teha – hästi ilusat sinist värvi ja maani. Kaks päeva enne lõpetamist viisin ma selle keemilisse puhastusse ja nad kogemata pesid seda. Kleit oli lõpuks põlvepikkune, kokku tõmmanud ja kogu materjali ilu oli kadunud,» meenutab Laura. «Siis panin selga selle sama kollase kleidi, emaga natuke tuunisime ka ja lisasime juurde kehamaalinguid.»

Stilisti abi on kasutanud elus vaid korra

Laval alati väga stiilne, kohati lausa ekstravagantne Laura on iseenda stilist. «Ma ei teagi, palju on Eestis artiste, kes kasutavad stiliste,» ütleb ta, et esinemistasusid arvestades ei ole stilisti palkamine lihtsalt mõttekas. «Mõneti on see tore, siis pead ise oma mõtlemise avatuna hoidma. Aga ühel üritusel on mul küll stilist olnud – aastal 2005, kui ansambliga Suntribe Eurovisionil käisime,» muigab Laura. Inspiratsiooni saab ta kõikjalt – plaadikaantelt, internetist, moeajakirjadest ja disaineritelt. «Oleneb, mille peale satun. Amsterdamis, kus olen palju esinemas käinud, on üks mõnus vintage-pood, kust oktoobris leidsin kaks kleiti, mida ma siiani pole kasutanud. Üks on nii suure lõhikuga, et sinna oleks vaja midagi alla õmmelda,» ütleb Laura.

Esinemisriided olgu ulmelised

Enamasti kasutab Laura esinemisteks laenutusvõimalust, harvem ostab kleidi ära ja väga harva laseb ekstra õmmelda. «Paraku on see ikka nii, et esinemised ja mõtted tulevad viimasel hetkel, nagu loomingulistel inimestel ikka, ja tavaliselt pole aega õmmelda. Aga selliste sündmuste puhul nagu pulm või koolilõpetamine olen lasknud spetsiaalselt teha.»

75% juhtudest laenab Laura esinemiseks kleidi mõnelt moeloojalt. «Mõnedel üritustel saab kanda riidekapis olevaid kleite, aga esinemisi on nii palju, et kui ma igaks korraks uue ostaks, poleks mul neid kuhugi panna. Ma arvan, et kleite ei jätkuks ka nii palju,» muigab Laura ja lisab, et paljud kleidid on lihtsalt nii ilusad, et neid peabki kandma mitu korda. «Kui mõnes telešõus kanda erilist kleiti, siis seda justkui enam ei saa kasutada, sest sellele on nii suur tähelepanu langenud, aga teistel puhkudel olen ma siiski taaskasutaja.»

Kelle kleite on Laural aga kõige rohkem?«Kõige suurem võistlus käib vast Aldo Järvsoo ja Liisi Eesmaa vahel. Nende järel on Iris Janiver, vanast ajast ka Tiina Talumees ja Reet Aus.» Laura tunnistab, et on heas mõttes stiilitu – pole asja, mille kohta ta ütleks, et seda kohe kindlasti kunagi selga ei pane. Esinemisriiete puhul meeldib talle teinekord aga ulmelisus. «Üks ägedamaid pildistamisi koos soengu ja meigiga oli minu «Ultra» plaadi jaoks – kaas oli UV-värvides, riietus ja pluusi lendlevad osad olid kõik väga ulmelised.» Just ulmelisust ja abstraktsust ta pigem riietes otsibki.

Dresse ja tosse ei salli

Igapäevaelus eelistab Laura kanda seelikuid ja kleite, pükstes teda naljalt ei näe. «Pigem meeldivad mulle just lühemad kleidid ja seelikud. Kui asi läheneb juba põlvele, on see liiga pikk,» naerab ta. «Ma ei kanna küll ülepingutatult lühikesi asju ja tavaliselt on mul all ikka paksud sukad ja kõrged saapad. Neid on kõige lihtsam kombineerida ja kleidid on üldse kõige fenomenaalsemad riideesemed.» Teksade-pluuside kombineerimine pole lihtsalt Laura moodi. «Ma jälestan kampsuni pealepanekut. Kunagi ei leia ma sobivat – küll on see liiga suur, liiga väike, käised ei sobi ja üldse jube tüütu.» Lauljatari ei saa ka dressides-tossudes näha. «Mul polegi dresse. Trennis käimiseks on mul aeroobikapüksid ja tosse ei meeldi mulle üldse kanda. Kui ma lähen spordiklubisse, siis ma ei viitsi üldiselt tosse kaasa võtta – lugesin üht jooksuraamatut, kus räägiti, et tegelikult inimesel polegi neid jooksmiseks vaja, sest tossud panevad jalavõlvi valele kõrgusele,» ütleb Laura, kes käib trennisaalis hoopiski sokkides.

Vaid kolm paari kingi

Olgugi et trennis eelistab Laura ebatervislikele tossudele hoopis sokke, siis tavapäevadel kannab ta enamasti kõrgeid kontsi. «Kui mul on kohtumised, tööasjad ja intervjuud, siis üldiselt kannan ikka kontsi, aga üritan tuua balansiks päevi, kus käin UGGide või tennistega. Mul on ühed väga kihvtid tennised, mis on pealt karvased – nagu oleks orava sisse astunud,» ütleb Laura, et annab siiski jalgadele puhkust. Kui ajakirja Mood ajakirjanik kord Laurat külastas, arvas ta, et lauljataril on kindlasti lademetes kingi. Siiski, tegelikkuses on tal neid vaid kolm paari.

«Minu jaoks on peamine see, et oleks ilus kleit, kingadeni ma kuidagi ei jõua. Ja kui kleit on pikk, pole nagunii vahet, mis king seal all on.» Lauljatar ütleb, et talle ei meeldi lihtsalt osta igavaid kingi – kui seda teha, peaksid need olema huvitava disainiga või ägedat värvi.

«Pulmadeks ostsin endale kingad firmalt United Nude, mis on kummisarnasest materjalist, tahutud ja näevad välja, nagu oleks jalas mingi kujund. Need olid aga nii ebamugavad ja minu jalale üldse ei sobinud,» meenutab Laura, et altari ees seistes oli ikka valus küll. «Vinge disain oli küll, aga kui nendega üle 20 minuti olla ei saa, siis see ei toimi. See oli minu enda tobe valearvestus. Kui pulmapäevaks ikka kingad osta, siis ei tohiks neid esimest korda alles pulmapäeval jalga panna, vaid peaks ikka enne proovima.»

Just kleite ongi Laural lademetes ja kõik muud asjad on tema jaoks teisejärgulised – näiteks käekotte vaatab ta poes viimasena, kui nende jaoks üldse aega jääb. «Mul paar kotti on. Ühe kinkis vanatädi ja see on tore vintage, mis sobib igale poole. Viimasel ajal olen ma kandma hakanud ka suuri kaelakeesid, mille juurde ei pea panema isegi kõrvarõngaid, need toimivad niigi hästi.» Nooremana oli Laura suur kõrvarõngaste fänn ja Tartus elades jäi kooli ja kodu vahele Eedeni kaubamaja, milles asuvast ehtepoest ta peaaegu iga päev uue kõrvarõngapaari või kaks kaasa haaras. «Ühel hetkel oli mul neid ikka väga palju, aga nüüd on jõud raugenud. Pigem kannan suurt kaelakeed või lahedat peaehet.» Viimaseid leiab Laura nii Katriin Korsari kui ka teiste disainerite loomingu hulgast. «Musta luige kostüümilaenutuses on ka palju vanaaegseid kübaraid, mida on hea igapäevaselt või esinemistel kanda.»

Šoppab vähe, aga läbimõeldult

Üldiselt Laura suur poodleja pole – Eestis pole tal selleks lihtsalt aega. «Aeg kulub muudele igapäevastele tegemistele. Parem teen laulusõnad valmis või saadan mõne meili ära. Ja kui H&Mis käin, siis ikka pigem välismaal, kuigi see on ka Eestis olemas.» Reisimas käies käib ka muidugi poodides – näiteks Bostonis õppides meeldis talle vahel õhtuti šoppamas käia. Hiljuti käis Laura emaga Singapuris, kus on tema sõnul lõputud poodlemisvõimalused. «Seal võis täitsa hulluks minna. Vaatasid, et kaubamajal on kaks-kolm korrust, aga maa alla võis veel kuus minna. See pani küll pea ringi käima,» muigab ta. Kui Laura aga riidepoodi satub, siis käib ta seal konkreetselt – valib välja asjad, mis võiksid sobida, proovib neid ja ei jää pikalt kaaluma, kas seda või toda oleks vaja. «Vaatan konkreetselt, et see sobib ja see mitte. Kui mingi asi emotsiooni ei tekita, siis niisama kappi, et äkki võiks kunagi vaja minna, ma neid ei osta.»

Vahel harrastavad abiellunud naised trash the dress'i ehk pulmakleit nii-öelda rikutakse ära – sellega hüpatakse kas vette, tehakse värviseks või lõhutakse sootuks. Enamasti siis ikka kaunite piltide tarbeks. Laura aga tuunis praktilise inimesena pisut oma pulmakleiti ja kandis seda uuesti magistrikontserdil. Enda sõnul ei olnud tal kleidist kahju.

«Asjad peavadki aja jooksul muutuma. Ma ei leia, et peaksin oma pulmakleidi varna riputama ja alles hoidma, et see oma tütrele edasi pärandada. Samuti ei arva ma, et tütar selles abielluma peaks. See asi ja emotsioon on väga oluline, aga pigem ma just taaskasutan ja muudan seda ägedamaks.» Laurale meenub teinegi olukord, kus ta olude sunnil pidi kleiti uuesti kasutama. «2007. aastal osalesin looga «Sunflowers» eurolaulukonkursil ja kandsin kollast Tiina Talumehe kleiti. Lasin tal endale ka gümnaasiumi lõpetamiseks kleidi teha – hästi ilusat sinist värvi ja maani. Kaks päeva enne lõpetamist viisin ma selle keemilisse puhastusse ja nad kogemata pesid seda. Kleit oli lõpuks põlvepikkune, kokku tõmmanud ja kogu materjali ilu oli kadunud,» meenutab Laura. «Siis panin selga selle sama kollase kleidi, emaga natuke tuunisime ka ja lisasime juurde kehamaalinguid.»

22 KOMMENTAARI

s
selles 1. aprill 2015, 16:10
Me armastame eestit ! saates oli Laura nagu Lydia Koidula :-P
k
küsimus töllile 27. märts 2015, 15:10
Kulla / 15:59, 26. märts 2015
Laura!" Sinu isa oli stiilse väljanägemisega noormees ja hea lauluhäälega. Kahjuks oled ainult tema kahvatu vari.
***
Kuidas nii vana inimene,isa aegne, nii labane on? Jäid sellest isast ilma või?
Loe kõiki (22)

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee