Reisimine

Hirm sõja ees rikkus reisi Põhja-Koreasse: me tahtsime sinna reisida lõbu pärast, me ei tahtnud surra (31)

Liina Metsküla, 12. aprill 2015, 12:07
Garlyn Põhja-KoreasFoto: Erakogu
"Piletid olid olemas ja minek planeeritud, aga siis kippus sõda algama. Asi tundus päris tõsine olevat. Kaks päeva enne seda, kui pidime Põhja-Koreasse minema, otsustasime mitte seda teha. Me tahtsime sinna reisida lõbu pärast, mitte selleks, et midagi tõestada. Me ei tahtnud sattuda keset sõda. Me ei tahtnud surra," räägib hollandlanna Garlyn, kuidas ta hirmuga oma reisi Põhja-Koreasse katki jättis. Nimelt ähvardas riik alustada sõda.

Selleks hetkeks, kui Garlyn ja tema poiss-sõber plaanisid Põhja-Koreasse minna, olid nad reisinud umbes aasta aega järjest. Oma reisiga oli jõutud Hiinasse, kus taheti saada teise kuu viisat, mille jaoks tuleb natukeseks riigist välja minna. Hiina naaberriikides oldi juba käidud, seega tuli Garlyni poiss-sõber ideele minna Põhja-Koreasse.

"Mulle meeldib käia kummalistes riikides, kus keegi käinud ei ole. Samas, kui võrrelda näiteks Paapua Uus-Guinea või Kõrgõzstaniga, siis käib Põhja-Koreas ikka päris palju turiste. Ja sinna sisse saamine pole üldse keeruline. Hiinas on kaks turismifirmat, mis ajavad kõik korda – viisa ja hotellid," jutustab Garlyn.

Kas algab sõda?

Minek oli planeeritud ja piletite eest makstud, kuid siis läksid asjad kummaliseks. "See juhtub vist igal aastal, et Põhja-Korea vihastab Lõuna-Korea ja USA peale ning ähvardab sõda alustada," tõdeb Garlyn.

"Põhja-Korea ja Lõuna-Korea piiril on mingi tehas, kus mõlema riigi inimesed koos töötavad. Põhja-Korea viis oma töötajad sealt minema ning sel hetkel tundus asi tõsine olevat. Äkki nad teevad midagi ohtlikku?" meenutab Garlyn ühte kõhedust tekitanud tõika.

Samuti sahistati, et piir Hiina ja Põhja-Korea vahel on tegelikult kinni. "Ametlikult ütles Hiina küll, et see pole nii, aga meie kuulsime inimestelt, et reisijaid saadeti Põhja-Korea-Hiina piiril tagasi," lisab Garlyn.

Kuna Garlyn ja tema poiss-sõber kartsid sattuda keset sõda, jäeti reis ära. "Kui asi läheb ohtlikuks, pole ikkagi mõtet," leiab naine ja lisab: "Kui keegi oleks tulnud meie juurde ja küsinud, kas tuleme Põhja-Koreasse, vastanuksime, et mitte mingil juhul!"

Õnneks kehtisid piletid Hiinast Põhja-Koreasse poolteist aastat ning seega oli võimalus minna hiljem. Garlyn nendib, et isegi, kui pileteid poleks saanud hiljem kasutada,  ei oleks nad tol hetkel läinud.

Seega mindi Põhja-Koreasse 2013. aasta alguse asemel 2014. aasta alguses.
"Esiti olid kõik inimesed ekskursioonil väga närvilised. Lennujaamas vaadati meid tähelepanelikult. Mul oli selline tunne, et kuhu ma ennast küll seganud olen," meenutab Garlyn naerdes. "Aga giidid ütlesid, et me võime teha pilti kõigest. Välja arvatud, kui nad ütlevad, et ei tohi. Ja nad ei öelnud seda peaaegu kunagi.

Ajakirjanduses on Põhja-Korea kohta palju väära

Põhja-Koreas saadi isegi kohalikega suhelda. "Näiteks lubati meid kohalikku veeparki, kus olid ka põhjakorealased. Me ei saanud küll üksteisest aru, aga tore oli ikka. Giidid olid aga samal ajal kohvikus," sõnab Garlyn.

Ta leiab, et tegelikult on ka kohalike jaoks väga kasulik, kui Põhja-Koreas käib palju turiste. "Nemad usuvad, et läänemaailm on halb ja ründab neid. Seega on nad natuke hirmul, kui turiste näevad. Iga kord, kui midagi halba juhtub, siis süüdistatakse seal läänemaailma. Nemad ju ei tea, et meie siin püüame neid aidata," toob Garlyn näite turismi olulisest poolest.

Ka on Garlyni sõnul Põhja-Korea reisijate jaoks piisavalt ohutu. "Ma arvan, et see on turisti jaoks üks kõige ohutumaid riike maailmas! Enne olin ma võib-olla natuke mures – kas ma üldse tohin üksinda vetsu minna? Olime ju kogu aeg giidiga koos. Algul olid nad tähelepanelikumad, lõpupoole võtsid ka vabamalt. Me kuulasime ära, mida giid rääkis ja ei vaielnud vastu, isegi kui meie arvamus sellest oli teine," räägib hollandlanna.

Ta toob näite, et kui keegi tahtis hommikul jooksma minna, siis keelatud see ei olnud. "Aga kuhugi minna ei oleks olnud ka mõtet, sest ükski taksojuht meid peale poleks võtnud. Nad teavad väga hästi, et see on keelatud," muigab Garlyn.

Kuid kas asjad Põhja-Koreas on siis sellised nagu ajakirjandusest ja televisioonist paistavad? "Enne Põhja-Koreasse minekut ei vaadanud ma nimelt dokumentaale. Tundsin, et pean minema tühja paberina sinna," tunnistab Garlyn.

Tema hinnangul kirjutatakse ajakirjanduses ka palju sellist, mida tegelikult Põhja-Koreas ei ole. "Näiteks olen ma lugenud, et kõikidel meestel peab olema samasugune soeng nagu valitsejal – see on täielik jama! Ma ei näinud kedagi, kellel oleks selline soeng. Küll on riigi soositud soengud, aga näiteks meie giidil oli ikkagi teistsugune soeng," räägib Garlyn. Ta mõtleb hetke ja lisab siis: "Me ei näinud muidugi koonduslaagreid ja avalikke hukkamisi, kuid loomulikult me usume, et nad on seal ikkagi olemas."

Vaesust ta aga tõepoolest märkas. "Ainsad paksemad inimesed, keda me nägime, olid kõrgel astmel olevad tegelased. Ülejäänud olid pigem kõhnad, nii et oli näha, et nad on vaesed. Me ei näinud mitte ühtegi lehma, sest nälja ajal söödi kõik ära. Ja inimesed vedasid hobuste asemel kaarikuid," toob Garlyn näiteid Põhja-Korea olukorrast.
----------------------------------------------------------

Artikli autor Liina Metsküla reisib maailmas ringi ja paneb kirja teel kohatud kõige põnevamate inimeste lood. Garlyniga saadi tuttavaks Costa Rical.