Ilu ja mood

Miks on selle kevade moevärv valge ja hittrõivaks miniseelik ehk Kuidas sünnivad moetrendid? (1)

Eiris Teeveere, 16. mai 2015, 08:00
Foto: Vida Press
Igal aastal kuulutavad moeajakirjad, millised on uued moetrendid ja mida tuleb endale kindlasti osta, et moega sammu pidada. Kuidas need trendid ikkagi sünnivad ja kuidas on võimalik, et kõik moedisainerid ühel ajal 70ndatest inspireeritud riideid disainima hakkavad, nagu juhtus sel aastal?

Loogiliselt mõeldes ei peaks selliseid asju nagu moetrende üldse eksisteerima, sest nii palju, kui on moedisainereid, peaks olema ka nägemusi, milline järgmine moehooaeg välja näeb. Kuid võta näpust – miski­pärast tunnetab alati enamik moedisainereid samu asju ning tulemuseks on sajad moešõud, kus disainerid näitavad sarnaseid rõivaid igaühele omase käekirjaga. Kusjuures ei tasu arvata, et moedisainerid oma mõtteid ja ideid teistega jagavad. Hoopis vastupidi – kavandeid ja juba isegi valmis kollektsioone hoitakse võõraste pilkude eest hetkeni, kui need esimest korda moelavale saadetakse.

Põhjus, miks sellest hoolimata disainerid sarnastele ideedele tulevad, peitub hoopis mujal.

Inspiratsiooniallikad kipuvad kattuma

Näiteks värvide ja mustrite ühtelangevuses võib suuresti "süüdistada" tekstiilitööstust, kust disainerid ostavad oma kollektsioonide kangad. Kuna väga vähesed moemajad toodavad oma kangaid ise, siis ongi tulemuseks see, et ostetakse seda, mida pakutakse.

Kusjuures kangad ostetakse ära tihti lausa pool aastat enne seda, kui uue kollektsiooni peale üleüldse veel mõtlema on hakatud.

Suuresti mõjutab aga moedisainereid ka tänavastiil, näitused, filmid, raamatud, reisid. Viimastele, niinimetatud inspiratsiooni­reisidelegi, satutakse sageli sarnastesse sihtpunktidesse. Näiteks tunnistas kunagi ühe luksusbrändi disainer, et Tokyos ühte suvalisse tänavapoodi sisse jalutades leidis ta sealt eest ühe teise moemaja peadisaineri, kes oli samamoodi sinna inspiratsiooni koguma suundunud.

Aasiamaad on üldse üks moevaldkonna lemmikumaid sihtpunkte inspiratsiooni kogumiseks. Põhjuseks ülejäänud maailmast tunduvalt erinev kultuuriruum ja tänavastiil, milletaolist kuskil mujal maailmas ei näe ning mis seetõttu ongi ideaalne uute ideede genereerimiseks.

Omajagu mõjutab moeareenil toimuvat ka filmimaailm. Näiteks tõi film "The Great Gatsby" moodi peaehted ja 20ndatele omast glamuuri. Väikese musta kleidi menu sai aga alguse tänu filmile "Breakfast at Tiffany’s". Woody Alleni aga vast tuntuim film "Annie Hall" tõi naistemoodi maksuliinse silueti koos valgete särkide ja kottpükstega.

Kõigile tuntud filmi­klassikasse kuuluv 1977. aastal linastunud "Saturday Night Fever" rikastas moepilti aga laiade revääride, erksate kleitide ja kaherealiste valgete ülikondadega.

Samas arvatakse, et näiteks viimase aja hallihullus pärineb aga just menuraamatust "50 Shades of Grey".

Professionaalsed trendiprognoosijad

Peale eelnimetatule on tegelikult aga üks määrava tähtsusega asi veel, mis moedisainereid ja moevaldkonnas töötavaid inimesi tulevaste trendide asjus suuresti aitab ning mille tulemusel kõik ühesuguseid asju tunnetavad. Nimelt on ettevõtteid, kes ennustavadki nii-öelda moetrende. Neis töötavad inimesed, kelle töö on reisida maailmas ringi ja pildistada kõike, mis neile vähegi silma jääb. Saaki analüüsitakse ning tulemus müüakse suurte summade eest soovijatele maha. Ostjateks ongi enamasti moemajad, aga ka suuremad kaubandusketid ja teised eri moevaldkondades töötavad inimesed. Kui suurte summade eest niinimetatud trendiraamatuid müüakse, pole teada, kuid väidetavalt võidakse nende eest küsida lausa kümneid tuhandeid eurosid. Pakkumine tehakse tihti individuaalselt ning summa suurus sõltub ka sellest, millises mahus ligipääsu materjalile soovitakse.

Üks selliseid trende ennustav ettevõte on Cotton Inc. Väidetavalt tulid tänu nendele moodi kitsad teksad. Nimelt oli käinud nende üks trendiprognoosijatest 2003. aastal reisil Stockholmis ja näinud seal kampa teismelisi, kes kõik olid oma teksasääred veidi üles keeranud, et need rohkem ümber jalasääre hoiaksid. Ta pildistas teismelisi ja näitas pildid ette ka oma kolleegidele, kes need siis üksmeelselt oma "raamatusse" panid ning kust selle disainerid üles korjasid. 2006. aastaks olid kitsad teksad vaieldamatu trendihitt. Peale põnevalt riietuvate inimeste pildistatakse ka tänavakunsti, toitu, mööblit, loodust, isegi prügi, kui see nende arvates vähegi moodi mõjutada võib.

Põhjus, miks moemajad sellistele teenustele tohutuid summasid kulutavad, kui neil on endalgi inimesed, kes on koolitatud tulevasi moetrende nägema, on tegelikult lihtne. See pakub kindlustunnet, et nad ei eksi ega tule välja millegi sellisega, mida inimesed tegelikult kanda ei tahagi.

Kuidas saab mingit asjast hitt?

Kuidas juhtub see, et kui disainerid tulevad ühel hooajal välja tuhandete kottidega, siis neist ainult mõnest kujunen nii-öelda hittkott, millele tormi joostakse ning mis igal endast vähegi lugupidaval moefännil õlal peab rippuma? Hittide tekkimisel on suur roll kuulsustel, tuntud blogijatel, aga ka näiteks filmidel ja ajakirjadel.

See pole sugugi saladus, et moemajad saadavad Hollywoodi tähtedele asju oma kollektsioonist tasuta. Kui nad sadade saadetiste hulgast midagi välja valivad ja selle selga otsustavad panna ning sellega veel ka mõnele fotole jäävad, on kindel, et kotist või mõnest muust asjast kujuneb müügihitt. Sama kehtib ka näiteks moeblogijate kohta, kellel on tuhandeid lugejaid, kes kõik tahavad oma niiöelda iidoli moodi olla ning ostavad endale kõik need asjad, mis blogija garderoobis ja mida vähegi rahakott kannatab soetada.

Suur roll on aga ka filmidel ja teleseriaalidel. Näiteks aitas "Seks ja linn" ja asjaolu, et Carrie õlal rippus pidevalt Fendi Baguette kott, kaasa selle suurele menule. Samamoodi jooksid moehullud tormi sinistele Manolo Blahnikutele, milles ta Bigiga abiellus.