Ilu ja mood

Moemajade firmamärgid ehk Aksessuaarid ja rõivad, mis on teinud moemajad kuulsaks 

Eiris Teeveere, 22. august 2015, 08:00
Burberry ja trentšmantel.Foto: Net-A-Porter
Nagu igal heal restoranil on oma firmaroog, on igal tuntud moemajalgi oma kindel rõivas või aksessuaar, mis on mingi moemaja kuulsaks teinud või mille järgi teda tuntakse.

Kuigi enamik moemaju valmistab nii valmisriietekollektsioone, kotte, kingi kui ka ehteid, on neist igaühel siiski see üks asi, mis on nad kuulsaks teinud ja mille võib alati, hooajast ja aastast hoolimata, nende kollektsioonist leida. Kuna need on moemaiastel suud vett jooksma pannud juba aastaid, on neist suuremal osal oma lugugi jutustada, mis muudab need veelgi väärtuslikumaks ning omamise omamoodi prestiiži küsimuseks. Tihtilugu ei peetagi neid nii väga tavapärasteks rõivasteks või aksessuaarideks, mis hommikul kapist välja võtta, vaid hoopis omamoodi kunstikoguks. Just seetõttu on nende hinnadki nii kõrged, et tavainimesed saavad neid endale lubada haruharva. Unistada võib ju aga ikka.

Rick Owensi moemaja olemasolust sai enamik eestlasi teada siis, kui selgus, et meie oma kodune bänd Winny Puhh rippus nende 2013. aasta juunikuus toimunud moešõu ajal pea alaspidi lae all. Tegelikult on see aga väga kuulus moemaja, kes on eeskätt tuntud oma nahast riiete poolest. Eriti ihaldusväärsed on nende nahktagid, millest nii mõnigi moegurmaan unistab. Kahjuks on need aga vähestele kättesaadavad, sest jakkide hinnad kipuvad algama 2000 või 3000 eurost.

Nahkjaki edus peab aga disainer Rick Owens tänama Kate Mossi ja Prantsuse Vogue'i, kes pani nahktagi kandva supermodelli 2002. aastal moepiibli esikaanele ning tõi sellega seni veel küllaltki vähetuntud disainerile laialdast kuulsust.

Chanel ja 2.55

Imelikuna tunduva nimega 2.55 on Chaneli kõige kuulsam kott, mida toodetakse juba aastakümneid ning mille omamisest on mingil hetkel unistanud ilmselt enamik naisi. Tepitud nahast koti number 2.55 tähistab tegelikult koti sünnipäeva – veebruari 1955. aastat. Kõik, mis koti juurde kuulub, on kuidagi Coco Chaneli enda eluga seotud. Näiteks nahaga ketist rihmad on inspireeritud nunnadest, kes kandsid sarnaseid vöid koolis, kus Coco õppis. Tepitud nahk aga sümboliseerib Coco armastust ratsutamise vastu, kus enamik materjale, mida kantakse, on tepitud. Koti taga olev tasku olevat aga mõeldud armastuskirjade jaoks. Erinevalt Hermese Birkinist on 2.55 palju kergem soetada ning aastaid ootama ei pea, et 4000 euro ringis maksva koti omanikuks saada. Viimasel ajal on aga uue asemel hoopis rohkem tähelepanu hakanud saama vintage-kotid ning kel võimalik, soetab endale just sellise.

Balmain ja bleiser

Balmain on Prantsuse moemaja, mis on tuntud oma luksuslike disainide poolest. Balmaini disainitud riided on eranditult kõik väga kallid ja kohati ka väga julged. Seejuures bleiser on kollektsiooni üks tagasihoidlikumaid, kuid seda vaid välimuse, mitte hinna poolest. Nimelt tuleb firmamärgiks olevat rõivast ostes arvestada summaga, mis alla 2000 euro suure tõenäosusega ei jää. Ihaldusväärsel bleiseril on kahes seas asetsevad kuldsed nööbid, laiad reväärid, rõhutatud õlad ning kehasse töödeldud pihaosa.

Louis Vuitton ja Speedy

Louis Vuittoni ikoonkottide koosseis on suur ja lai, alates käekottidest ja lõpetades reisikohvritega. Kõige rohkemate inimeste südame on aga võitnud just Speedy nime kandev käekott, mis oli ühtlasi esimene kott, mis oli mõeldud laialdasemaks kasutuseks.

Varem valmistas Louis Vuitton vaid reisimiseks sobilikke kotte. Speedyt tutvustati esmalt 1930ndate alguses ning oli 30 sentimeetri pikkune. Praegu on seda kotti võimalik soetada ka 25-, 35- ja 40sentimeetrisena. Speedy hinnad algavad keskmiselt 700 eurost ning öeldakse, et kes tahab alustada Louis Vuittoni kottide kollektsioneerimisega, siis just sellest kotist võiks alustada.

Hermes ja Birkin

Väga paljud, kes üldse midagi Prantsuse moemajast Hermes teavad, arvavad, et moemaja ainult kotte teebki. Tegelikult on neil ka valmisriietekollektsioonid, kuid kotid on vaieldamatult moemaja staarid. Neist kõige kuulsam on kahtlemata Birkin, mis on saanud oma nime näitleja Jane Birkini järgi ja nägi ilmavalgust esimest korda 1984. aastal. Märkuseks neile, kel pole aimugi, millest jutt käib – see on kott, millega lõi laineid mõned aastad tagasi endine eurosaadik Kristiina Ojuland. Kuigi Birkinite hinnad algavad kümnetest tuhandetest eurodest ja võivad kerkida sadade tuhandeteni, olenevalt materjali eksklusiivsusest ja sellest, kas omanik soovib kotile näiteks ka briljante kinnitada, on neile aastatepikkused ootejärjekorrad. Birkini järjekorda saab end panna mõnes Hermese poes ning edasi tuleb vaid telefonikõnet oodata. Keda hind kohutab, neid lohutatakse sellega, et samamoodi nagu Ferrarigi ei kaota ka Birkin kunagi oma väärtust, vaid kui tekib soov see hiljem maha müüa, teenib sellelt hoopis kõvasti kasumit.

Valentino ja Rockstuds

Kõik ikoontooted ei pea ilmtingimata olema aastakümne pikkuse ajalooga, vaid võivad olla küllaltki noored. Nii on Valentino muutnud oma nii-öelda firmamärgiks jalanõudel, kottidel ja muudel aksessuaaridel olevad pisikesed naastud. Neist kõige populaarsemad on vaieldamatult kingad, mis jõudsid moepilti esimest korda 2010. aastal ning on sellest ajast saati hullutanud naisi kogu maailmas. Rockstudi moepilti toomine tähistas ühtlasi Valentino moemaja muutumist senisest nooremaks ja moekamaks.

Viimaste aastatega on osa kingamudeleid saanud lausa nii populaarseks, et ligi 1000eurosest hinnast hoolimata müüakse need läbi pea hetkega, kui need kuhugi müügile tulevad.

Missoni ja siksakmuster

Missoni moemaja on Itaalia au ja uhkus, kuna moemaja kuulub ühele perekonnale ning neil on õnnestunud luua terve nii-öelda

Missoni impeerium, mis peale moe on jala pannud isegi kodukujunduse ukse vahele. Kuigi Missoni moemaja loodi 1953. aastal, sündis kuulus siksakmuster alles 1962. aastal. Siksakmustri sünnis võib tänada Raschel'i kudumismasinaid ja nende nii-öelda leegi tehnoloogiat. Kuigi esmalt oli siksakmuster vaid kudumitel, siis nüüd võib leida seda absoluutselt kõigel, isegi käterätikutel, jalanõudel, tumbadel jm.

Diane von Furstenberg kindlustas enda koha moemaailmas 1974. aastal, kui ta disainis oma esimese hõlmikkleidi. Toona sai kleidist võimu ja iseseisvuse sümbol ning see võitis naiste südame. 1976. aastaks oli ta müünud juba üle miljoni kleidi. Möödunud aastal tähistas hõlmikkleit 40. sünnipäeva. Kuigi disaineri omanimeline moemaja disainib kõike muudki, on hõlmikkleit senimaani kõige populaarsem.

Christian Louboutin ja punased tallad

Christian Louboutin on üks kuulsamaid kingadisainereid. Moemaja jalanõusid ongi kõige kergem ära tunda nende punaste taldade järgi, mis on absoluutselt kõikidel jalavarjudel. Punased tallad on isegi patenteeritud, mis tähendab seda, et ühelgi teisel moemajal ega -brändil ei ole õigust oma toodangule punaseid taldu panna. Punased tallad ei olnud Louboutinidel aga sugugi kohe alguses, vaid sündisid alles 1993. aastal, kui moemaja oli kingi tootnud juba kaks aastat. Väidetavalt ei olnud toona Louboutin ühe kinga prototüübiga rahul ning haaranud parajasti oma küüsi punaseks

lakkinud assistendilt küünelaki ning võõbanud sellega kinga tallad üle. Tulemus meeldis Louboutinile niivõrd, et ta muutiski kõikide oma jalanõude tallad punaseks.

Burberry ja trentšmantel

Inglise moemaja Burberry toob küll igal aastal moelavadele uusi ja omanäolisi rõivaid ja aksessuaare, kuid ettevõtte firmamärgiks on kahtlemata küllaltki lihtne beežikas trentšmantel, mille sünnilugu ulatub 19. sajandi teise poolde, kui neid kandis Briti armee. Toona oli mantel valmistatud vastupidavast gabardiinist, kuid ajapikku sai ta endale tänase välimuse: kahes reas asetsevad kümme nööpi, õlandid, vöö D-kujulise rõngaga, tormikaitse ja moemaja kultusliku ruudumustrilise voodri.

Selleks, et endale ehe Burberry trentš soetada, tuleb kokku koguda umbes 1500 eurot. Allahindlustelt võib leida neid mõnevõrra odavamaltki, kuid üldjuhul kipub hind ka sellistel juhtudel jääma 1000 euro kanti. Üpriski identseid koopiaid võib leida aga pea igast kiirmoeketist.