Inimesed

Värskes ajakirjas Naised: Maria Avdjuško nimetab Mati Unti isafiguuriks 

Dagmar Reinolt, 1. oktoober 2015, 00:00
Maria AvdjuškoFoto: Maiken Staak
Ambitsioonika naisena on Maria haaranud Eesti kultuuriloos üsna suure, kuid temale tuttava suutäie ning portreteerib oma uues filmis kirjanikku ja lavastajat Mati Unti. Ta ei varja, et Mati Unt oli tema elus määrava tähtsusega inimene, keegi, kes suunas ja võib-olla isegi lõi selle Maria, kes ta on praegu. "Eks see on olnud üks minu rolle, olla kellegi muusa. Olla Mati Undi muusa. Aeg oli lihtsalt selline, kõik oli uus ja ma nautisin seda intellektuaalset seltskonda. Täna ma enam nii sotsiaalne ei ole." 

Dokumentaalfilm "Unditund" viib meid tagasi eredalt põlenud 60ndate põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui ka teatrimaailmas. Algselt oli planeeritud seda filmi tegema teine režissöör, nendib Maria. "Saatuse tahtel jõudis see kõik aga lõpuks minuni."

Maria sõnul on lausa lausa imelik, et keegi seda filmi varem teinud ei ole. "Eriti kurb on tegelikult see, et film ei saanud teoks tema eluajal." 

Sa tundsid Matit juba lapseeast saadik, ta kuulus sinu ema sõpruskonda. Kuidas teie omavaheline suhe kujunes? 

Hiljem kohtusin temaga uuesti lavakunstikateedris, kus ta oli mu õppejõud. Saatuse tahtel said meist head sõbrad ja kolleegid, me töötasime koos kaksteist aastat. Mati oli väga mitmekülgne inimene ja väga erudeeritud inimene.

Minu jaoks oli ta äärmiselt oluline ja minu eluteed kujundav inimene. Tema oli see, kes kutsus mind noorsooteatrisse tööle. See oli väga maagiline ja igavesti meelde jääv kutsumine, sest ta ütles, et näppe ta sahtli vahele lööma ei hakka, aga põlvili võib laskuda küll, sest ta väga tahtis, et meie vahel oleks koostöö, töine loominguline suhe. Kuna ma kaotasin väga noorelt isa, oli tema minu jaoks kindlasti ka omanäoline isafiguur. 

Mis sa arvad, mida ütleks Mati Unt praeguse maailma kohta? 

Ma ei tea, tahaks ise ka tegelikult teada. Mati väljaütlemised olid ettearvamatud ja see mulle meeldis. 

Mis sa arvad, miks sündisid uued ja põnevad ideed just sellel, filmis käsitletud eluperioodil? Miks pole tänane põlvkond nii avatud sõna võtma? Või siiski on, lihtsalt teisel kujul? 

Tänane põlvkond veel üllatab meid, olen ka selles suhtes väga põnevil ja kõigeks valmis. Kindlasti me näeme veel suurt muutust, märgid on õhus. Mulle meeldib näha, et meie ümber on väga erudeeritud noori. Muidugi ei saa mööda sellest, et enamik inimesi muutub kahjuks küll lollimaks ja lollimaks. Ilmselt tuleb lähiajal mingi suur diferentseerumine. Lihtsamalt öeldes hakkab tekkima kahte eri liiki inimesi. Ma tahaks mõelda, et see on see, millest on kirjutanud ulmekirjanikud. Tänapäeva inimesi iseloomustab teistsugune mõtlemine. Midagi vidioklipilaadset, väga kiire ja kaasahaarav.

Loe edasi värskest ajakirjast Naised!