Inimesed

Kui kodumaa teeb haiget 

Greete Kõrvits, 10. november 2015, 14:41
Foto: Erakogu
Kui Kirsti Davis kohtas esimest korda oma tulevast abikaasat Jerelle'i, ei teadnud ta veel, et on kohtunud oma unistuste mehega, keda mõni aasta hiljem kirjeldab kui kõige hoolivamat ja armastavamat meest maailmas. Ega sedagi, et Eestis ei taheta neid alati mõista.

Kirsti oli Miamit, Florida osariigi suuruselt teist linna ka varem külastanud, kui viibis seal praktikal Tallinna ülikooli õpingute ajal. Pärast kooli lõpetamist Eestis tegi ta otsuse jääda mõneks ajaks üle ookeani paikseks. Ühel õhtusel üritusel kohtas Kirsti afroameeriklasest noormeest, kellega tal tundus olevat palju ühist. Vähe sellest, uus tuttav teadis ka Eestist nii mõndagi, mis huvi veelgi suuremaks paisutas. Terve öö kestnud jutuajamisele järgnesid kohtingud ja armumine. Nüüd on Kirsti ja Jerelle õnnelikus abielus, nende peres kasvab ka Jerelle’i pisitütar Allyson, mehe laps varasemast kooselust.

Kirsti vanemate perekond on avatud meelega. Mitte kordagi pole Kirsti pidanud pereringis selgitama oma partnerivalikut, nahavärvi või päritolu. Ka Jerelle’i pere on Eestist pärit naise täielikult vastu võtnud. Kuigi kahte perekonda eraldab pool maailma, eri keeled ja kultuurid, on neist tegelikult saanud ühine toetav üksus. Laiemas tutvusringkonnas on ehk tulnud ette ka küsimusi, aga need kõik on olnud viisakad ja pigem kantud uudishimust.

Küll aga ei saa Kirsti pidada meeldivaks kogemust, mille sai selle aasta suvel abikaasaga Eestit külastades. Tema toon muutub märgatavalt õnnetumaks ja ka vihaseks, kui ta meenutab alandust ja ebaviisakust, mida ilmutasid talle täiesti võõrad inimesed tänavalt – telefoniga pildistavad noorukid ja sõimu pilduvad vanemad prouad (kellest võiks ju oodata, et neid on hästi kasvatatud!).

Kuigi füüsiliseks ei läinud ükski vaenulik moment, ei tundnud Kirsti end kogu reisi vältel turvaliselt. Halb polnud ju mitte ainult tema abikaasal välismaalasena, vaid ka Kirstil eestlasena. “See tegi mind ühtaegu nii vihaseks kui ka tekitas jubedat häbitunnet. Olin abikaasale alati rääkinud Eestist kui ühest kõige moodsamast ja innovaatilisemast endisest nõukogude vabariigist, kes peab end pigem põhjamaaks. Nüüd oli väga raske seletada, kuidas paljukiidetud eestlased olid niimoodi pimedat viha täis ega suvatsetud üldse küsidagi, kes mu mees on või mida ta Eestis teeb, kohe lahderdati ja mõnitati.”

Kuigi Jerelle ja Kirsti on täiskasvanud inimesed, kes oskavad enda eest seista ja suudavad omavahel olukorra selgeks rääkida, on isegi neil raske mõista sallimatust, mida suvisel reisil kohati. Allysoni kaasas ei olnud. Kirsti peas on nüüd uus hirm: kuidas ma oma väikese kasulapse siia külla toon? Tõesti, mida võidakse öelda ja kuidas tõlgendab vaenulikku olukorda teisest kultuurist ja teist keelt kõnelev laps? Nüüdseks on ka olnud kuulda Eestis elavate segarassiliste perede lugusid, kus meie oma inimesed, muidu viisakad ja ontlikud, on öelnud trükimusta mittekannatavaid solvanguid lapsevanematele nende endi laste kuuldes. 

Loe lähemalt Eesti ja Ameerika pereelust värskest ajakirjast Naised!

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee