Naisteleht

Agnes Aaliste kolumn: Eesti meestel on neurootilisus ja kabuhirm 

Agnes Aaliste, 17. märts 2016, 13:34
Foto: Daisy Lappard
Käisin meessoost sõbraga peol. Oli ülilõbus öö. Tantsisime nagu hullud. Umbes nelja ajal hommikul, kui muusikat enam polnud, oli ainult tants, väsisin ära ja tahtsin magama minna.

Peopaigast minu koduni oli umbes kilomeeter, tema koduni kümme. Sõber tellis takso. Kui auto tuli, kallistas ta mind hüvastijätuks, istus autosse ja sõitis minema. Hakkasin kell pool kuus hommikul kodu poole jalutama. Tee peal mõtlesin, et huvitav, kas ta oleks käitunud teisiti, kui minu näol oleks olnud tegemist kellegagi, kelle suhtes ta tunneb midagi seksuaalset? Sest tegelikult ei ole okei jätta naisterahvas öösel tänavale. Eriti kui selle naise kodu jääb niikuinii sinu taksomarsruudile. Minu meelest on see jälle igivana ja läbinämmutatud teema – eesti mees ja viisakus.

Ei julgeta olla naiste vastu enesekindlalt viisakad. Mida kardate? Ilmselt seda, et iga viisakusavaldus on naiste arvates kohe lubadus või abieluettepanek.
Olen tähele pannud, et osa mehi ei julge õrnemale soole isegi silma vaadata, sest, jumala eest, äkki naine arvab, et see on flirt. Rahunege maha, mehed! Me ei tõlgenda iga miimikažesti või tähelepanuavaldust külgelöömisena. On aeg sellest foobiast üle saada, see lihtsalt pole seksikas. Ma oleksin vägagi positiivselt üllatunud, kui eesti mees, kel pole minu suhtes mingit romantilist ambitsiooni, teeks mulle komplimendi näiteks mu kaelakee kohta. Tegelikult ei pea isegi midagi ütlema. Lihtsalt pühkige see pokkerinägu endalt eest ja vaadake silma. Või avage autouks. Või pakkuge, et sõidutate preili kell pool kuus hommikul taksoga koju, sest niikuinii jääb tema kodu teie trajektoorile.

Kõik inimese traumad, hirmud ja kompleksid saavad alguse lapsepõlvest. Ükski beebi ei sünni siia ilma kurja näoga ja ebaviisakana. Emad hellitavad oma pojad ära. Iga poisslaps on selline rariteet, et teda tuleb hoida nagu sitta pilpa peal. Või on lihtsalt ajad muutunud. Kas kombed ja džentelmenlikkus pole enam au sees? Sel juhul tahan ma 19. sajandisse peitu minna. Ma tahan Puškinit, Byronit ja Shelleyt!