Reisimine

"Palun üks edasi-tagasi pilet siia tagasi" ehk tsikliga mööda Euroopat, 2 

Toimetas Vidrik Võsoberg, 6. aprill 2016, 09:52
"See on see küngas, mida ma piisavaks harjutusmäeks pidasin, et seal otsas tunniga ära käia."Foto: Marten Karise
Tartumaa vallaametnik, Kaitseliidu noortejuht ja kolme lapse isa Marten Karise (39) pakkis mullu kevadel pambud oma ustavale mootorrattale ning võttis ette kahekuuse motomatka mööda Euroopat. Üksi. Õhtuleht.ee vahendab autori loal üksikuid juhuslikke mahlakamaid väljavõtteid tema reisi ajal peetud veebipäevikust, mida täismahus saab lugeda SIIT. Et isegi väga kontsentreeritud kujul on reisikokkuvõte ülimalt mahukas, avaldame selle viies jaos. Siinkohal teine osa. 

UKRAINA

Samal teemal

Piiritsooni teises otsas korraldati mulle korralik vastuvõtt. Esmalt otsiti kõik tsikli taskud ja paunad läbi – seejuures on tore see, et nad panid ka kõik asjad tagasi. Seejärel algas ülekuulamine, milles kordus kaks mõtet. Esimene oli küsimus, et ega ma ööhuntidega kuidagi seotud pole ja teiseks oli neil paaniline vajadus teada, kuhu ma suundun. Ma polnud muidugi üldse ette valmistunud ja neile üldse ei sobinud see, et ma lihtsalt kulgen ja vaatan kuhu jõuan.

Loomulikult ununesid mul korraga kõik Ukraina linnanimed. Õnneks meenus mulle, et siin on Karpaadid ja nii ma ütlesingi. See tundus peaaegu sobivat, aga kahjuks polnud neil ankeedis kohta, et ööbib telgiga metsas ja vaja oli ikka ka linna nime. Siis nad omavahel natuke arutasid ja arvasid, et panevad ankeeti Lviv.

***

Ukrainast esimene mulje on üsna kohutav. Ma sõitsin siia nii jubedat teed pidi, et kartsin pidevalt, et kas lõhun hambad, kaotan lastetegemise võime või murdub tsikkel pooleks. Loodan, et kiirteed on vähe paremad, eks näis. Aga hotell, kus ma peatun, on suisa kuninglik – kogu mööbel ja uksed ja koridoride seinad ja paljud muud elemendid on kaetud puunikerdustega.

***

Täna öösel hotelli jõudes avastasin parklast veel ühe tsikli ja kõrvaltvoodist ühe noriseva tsiklimehe. Igavesti äge vana, Ameerikamaalt pärit. Ta on oma uue naisega kaks aastat abielus olnud ja sellest ajast on ta 11 kuud mööda maailma tuuritanud. Sain temalt hulga nippe ja mõnusaid kohakirjeldusi ja vastutasuks jagasin talle Eesti turismiinfot, sest ta kavatseb mõne nädala pärast asuda ööbima meie RMK majakestes.

Täna linnast lahkudes avastasin, et see Lvivi linnake on suurem kui ma arvasin ja see meetod, et lihtsalt kuhugipoole sõites kuhugi ikka jõuab, seal ei toimi – ma jõudsin umbes kolm korda kesklinna tagasi, enne kui leidsin sama teeotsa, mida mööda ma sissegi sadasin. Peaaegu oleksin õnnetusse sattunud. Me ühe autojuhiga nimelt mõlemad arvasime, et lipsame läbi – noh, õnneks saime kiiresti oma veast aru, kokkupõrget ei järgnenud ning lahkusime sõpradena – isegi tavapõrast signaalitamist ei järgnenud.

Kas ma olen juba öelnud, et teed on siin kohutavad? Asusin täna Karpaatia poole liikuma. Keskmine liikumiskiirus on umbes 40 km tunnis. Pöörasin rahvusvaheliselt jubeda kvaliteediga teelt väheke väiksemale, sest alguses tundus see tee tore, kui lõpuks langetas see valik minu liikumiskiiruse umbes 15 kilomeetrini tunnis. Aga see-eest nägin taas lahedat külaelu, näiteks sattusin karjalaskepäevale või oli see midagi muud, igatahes välja nägi see nii, et igast majast aeti lehmi küla kesktänavale kokku ja mina pidin laveerima läbi s...ahunnikute ja ogarate lehmade, aga see oli minu jaoks uudne kogemus – varem olin ma seda teinud vaid hobusega. Aga inimesed on Ukrainas sõbralikud, kõik tahavad aidata, isegi kui tegelikult abi vaja ei ole.

Igatahes suundusin esimesena sinna, kus pidi olema käige mõnusam mäe otsa ronida.

***

Pidasin pisut kohaliku metsavahiga nõu. Või noh, tegelikult nägi see välja nii, et metsavaht arvas (teadis), et selle tipuni, kuhu mina tahan minna, saab ainult traktoriga. Aga mis te siis arvate, et ma usun elutarga suhtumisega kohalikke ... Ja loomulikult avaldas ta ka arvamust, et mäkke pole üldse mõistlik üksi minna, aga mina jälle olin veendunud, et ega need Karpaadid nüüd nii hullud ka olla saa.

Igatahes esimesel kilomeetril teel mäkke oli selge, et traktori koha pealt oli metsavahil õigus. Mulle kohe üldse ei meeldi, et tema arvamus minu omaga ei ühtinud ja et tal ka veel õigus oli. Oma eelmise rattaga oleksin ma seda teed oluliselt rohkem nautinud. Kui ma lõpuks olin umbes 10 kilomeetri jagu sidurile kuuma andnud ja korraldanud endale ekstreemspordipäeva, mille kohta sõber Kaaru ütleks jalutuskäik mootorrattal, jõudsin ühe karjuseonni juurde. Siin on igasuguste pudulojuste karjatamine väga levinud, nt tuli mulle mingil hetkel vastu siga, kellel oli eideke keti otsas. Samuti on siin levinud pudulojuste üldse mitte karjatamine – teedel, ka suurtel maanteedel, lihtsalt jalutavad hobused, lehmad, kitsed ja mingid linnud, kellele ma ei osanud nime anda (võib-olla need olid vuttkalkunid ehk umbes kana suurused kalkunid).

Pidasin seda karjuseonni täitsa sobivaks ööbimiskohakeseks ja ... hakkaski sadama ja müristama. Kusjuures, siis kui sadama hakkab, kaovad mäed ära. Vähemasti alguses pidasin küll karjuseonni sobivaks paigaks, aga mägede mõttes oli tegemist täiesti mõttetu kohaga. Ja kui siis pilved hajusid, võite vaid kujutleda minu üllatust, kui kõikjale minu ümber olid tekkinud mäed – üks kõrgem kui teine ja teine madalam neljandast.

***

Maast vaadates tundus see künkakene üsna madal ja ma arvasin, et harjutamiseks täitsa paras. Õnneks ronisin ma mööda väga järsku tõusu vaid lühikest aega ja leidsin matkaraja, mis pisut ootamatult oli väga hästi tähistatud. Astusin siis mööda seda rajakest ja mõtisklesin, et tegelikult oleks mõistlikum tagasi pöörduda ning alustada hommikul. Aga kuidas sa ikka alustatu niisama pooleli jätad, arvestades, et vahemaa karjuseonni ja mäkketõusu alguse vahel oli vähemalt tund (kaugust ma ei tea, sest kaarti mul polnud) ja tee oli sinnani pehmelt öeldes vilets ja sisaldas pidevalt ebameeldivaid kohustusi ületada mingeid jõekesi. Otsustasin jätkata. Umbes esimesel kolmandikul oli selge, et kui ma jätkan, siis alla tagasi ma valgel ajal ei jõua. Umbes poole peal oli selge, et ma tegelikult isegi üles ei jõua valgel ajal. Tekkis väike mõttepaus, kas minna tagasi või ööbida metsas.

Natuke mures olin ma ka tsikli pärast, sest juba motelliperemees eelmisel õhtul palus mul tsikli köögi taha parkida ja metsavaht ei olnud ka veendunud, et ratta metsa parkimine hea mõte on, sest vaesus pidi ka heatahtlikud maa ja mägede inimesed juhmiks ja ahneks tegema. Ilm oli hea ja turnisin ülespoole ja tundus, et tegelikult saab mõne kivivaringutest puutumata koha peal päikesetõusuni pikutada küll. Ja siis algas kauguses äike. Ja vihm. Ja pimedus. Kontrollisin oma varustuse üle – nuga, poolik veepudel, läbimärjad tikud ja vilega kompass, mida polnud kaasas, ning taskulamp. Jätkasin.

Ja siis tegi äike mulle vastuvaidlemist mittesallival toonil selgeks, et praegu pole mäetipul aega minuga tegeleda. Mind tabas esialgu kerge paanika, sest ma ei teadnud, kas minna tagasi metsa või pigem olla madalate kadakate vahel. Ma millegipärast arvasin, et mäetipus ootab mind matkaonn või vähemasti vihma- ja tuulevari ja tasub sinna poole rühkida. Seekord teatas äike mulle täiesti arusaadavas rahvusvahelises keeles, et "Kebi koju", lippasin seepeale paarsada meetrit allapoole kuuskede vahele, valisin endale istumispaigaks kuused, mis polnud teistest kõrgemad, tegin endale nii mugava asendi kui sain ja jäin ootama oma tundi. Ja see tund tuli.

Ma olen varemgi avaldanud arvamust, et pärast oma väga lähedast äikesekogemust olen ma hakanud äikesesse suurema lugupidamisega suhtuma. Aga äike mäetipus pole üldse see, mis ta meil lauskmaal on. Ma polnud kunagi näinud, et äike võiks olla horisontaalne. Äike lihtsalt oli minu ümber ja mina olin äikese sees. Täiesti nähtavalt vonkles äikeselainetus kõikjal minu ümber ja kui sinna juurde kuulub veel ka see, et välgu ja müristamise vahel pole sekundeid mida lugeda – võite uskuda, et mul oli hirmus, lausa kohtuvalt hirmus. Hirmu ei võtnud sugugi vähemaks ka see, et mulle meenus kusagilt, et kui äikesel on valida, mille sisse end maandada, siis valib ta metallist esemeid. Peaaegu oleksin juba suures paanikas püksirihma minema visanud, aga siis vaatasin: jopelukud, muud pandlad, saapa paelahoidjad – tundsin,  nagu oleksin raudrüüs keset äikesetormi, aga teha nagu ka midagi ei saa.

***

Aga iga äike saab ükskord otsa ja sain alustada oma teekonda tipu suunas. Ma olin tuimaks külmunud, läbimärg ja tundsin, et liikumine on ainus, mis toimib. Viimaks jõudsin tippu, et seal teada saada, et seal pole mitte midagi, isegi väikest pinki mitte.

***

Öösel kell kolm olin ma ületanud kõik klibud, purdekesed ja niisama kärestikud ja jõudsin õnnelikuna "koju". Kuivad riided selga ja magamiskotti nautima läbi katuse tilkuvat vihma. Enne uinumist jõudsin veel mõelda, kuidas ma selles looduskaunis kohas rahulikult kristallpuhtast jõeveest kohvi keedan.

Ja siis karpauhti! äratus ja minust sõitis tühjalt mööda suures Zili baasil tehtud metsatõstuk. Kulus umbes kolm sekundit taipamiseks, et kui ma alustan tagasiteed tsivilisatsiooni poole pärast seda, kui minu ees on teed kündnud kuus ratast, millel kanda täispikkadest palkidest koorem, siis ei saa see mitte sama lõbus olema kui siia tulles.

Isegi imestasin, et tavaliselt olen ma metsas oma asju rahulikult pakkides kulutanud tunni või kaks, kuidas seekord sain ratta käima umbes kolm minutit pärast äratuskellana möirgava zilli möödumist.

JÄRGNEB.