Naisteleht

Meelekindel koduperenaine | Emaarmastus, kuhu see jäi? 

Manona Paris, 26. aprill 2016, 07:00
Foto: Daisy Lappard
Juba väikesest peale kasvatatakse meil tütarlapsi olema emad. Nukud, kodumäng, kussutamine ja sehkendamine – see kõik on õrnemale soole sobilik tegevus. Mitte mööda metsi ja kraave luurekate mängimine, kus iga mees (vabandust) on väljas iseenda eest.

Seda kummalisem on ühel hetkel aduda, et kogu see lapsepõlve jooksul piinlikult nukkude ja muude vidinate kaudu kätte­õpitud drill ei tööta. Just sel kõige kriitilisemal hetkel. Seal sa oled, õhetav, kõigi meie eluväärtuste järgi armas vastsündinud titt kätel, ja sinu emaarmastuse klahvi all oleks nagu üks väike vastik pipratera, mis ei luba sel tööle hakata.

Samal teemal

Mida sa tunned? Läbikukkumist? Piinlikkust? Tere tulemast vastikusse negatiivsete emotsioonide tornaadosse.

Viis ja pool aastat tagasi, kui väike Tristan mu kätel oli, ei tundnud ma peaaegu midagi. Ainuke, mida adusin, oli see, et ta meeldib kõigile. Oh, ole õnnelik, et tal on ümber nii palju armastavaid inimesi! Vanaemasid, kes teda kussutavad, ja tädisid, kes ta jalutama viivad, ning muidugi suurepärane issi, kes tema pepukese ka keset ööd puhtaks peseb. Kui sa ise ei suuda seda kõike rõõmuga teha, lase ometi teistel, ironiseeris mõttejupike taga kuklas, enne kui ta minema kihutasin.

Ometi oli ta imeline. Oma suurte helehallide silmade ja väikeste teravaküüneliste sõrmedega, mis mu ihusse nagu kahvlid auke jätsid. Ma lubasin endal teda eemalt imetleda. Millal aga see paljuräägitud ja maast madalast treenitud ema­armastus mind üles leidis? See ei juhtunud üleöö, isegi mitte üle aasta. Päriselt adusin tema kohalolekut siis, kui kolmeaastase Tristani kõnetakistus moondus millekski märksa tõsisemaks. Hetkel, mil teised tundsid ehmatust, virgus minus ka läbi kiviseinte minev emalõvi.
Hiljem, rääkides teiste emadega, olen mõistnud, et mul isegi vedas. Emaarmas­tus ei peagi kohe tekkima, kuid selle ootus on paljudes tekitanud suurt ja musta masendust, mille vilju sageli jäädaksegi noppima. On minu õnn, et ma olen õppinud endale andestama.

Ja mitte kõik lapsed pole ühtmoodi. Kui mu kätele pandi pärast lühikest dramaatilist keisrisünnitust väike Robin, ootasin ma mida iganes muud kui seda: suurt ja kohest armastuselainet. Minu laps, minu oma. Kohe minu südames, võrdsena suurema venna kõrval. Minu kallid pojad.

Manona Paris mõtiskleb Naiste veergudel elu, inimeste ja pere üle. Kirjuta talle ka oma mõtetest aadressil manona.paris@kirjastus.ee.

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee