Inimesed

Adeele Sepa suhe muusikaga on pikem kui teatriga 

Naisteleht, 24. mai 2016, 12:00
Foto: Kalev Lilleorg
Adeele Seppa teavad paljud väikesed teatrikülastajad Lottena, nii mõnedki mäletavad teda aga hoopis "Kättemaksukontori" Kirke Kleinina. Praegu on Adeele mõtted aga juba suves. Siis on ees ootamas lavastus "Kõrboja perenaine", mis teda juba mitmendat korda Tammsaare radadele viib. Teatritöö kõrvalt valmistub ta välja tulema ka oma muusikaga.

Adeele Sepp (26) on üks neid näitlejaid, kes ei tunne pealinna järele igatsust, vaid naudib võimalusi, mida koduteater Ugala Viljandis pakub. "Mulle tundub, et mul on siin väga vedanud ja käed rüpes pole kunagi tulnud istuda. Juhtkonnale olen ma eriti tänulik selle eest, et meil on olnud võimalik endale ise tööd tekitada. Sa ei lähe lihtsalt stendi juurde ega loe sealt, et ahah, järgmises lavastuses mängin redist. Me pakume ise materjale, saame ise repertuaari kujundamises kaasa lüüa," räägib ta.

Samal teemal

Nii näiteks on praegu mängukavas raju noortemuusikal "Moraal", mis sündis just noore lavastusmeeskonna enese tahtmisest. Lavastus, mis räägib teismeliste hoiatusloo läbi seitsme surmapatu, käsitleb teemasid, mis Adeelel oma teismelisepõlvest veel hästi meeles. "Midagi väga hirmsat ma teinud ei ole, aga omad hetked olid ikka. Esimesed suitsetamised kuskil metsatukas – sellest tekkinud adrenaliin veres on mul siiani meeles. Või üks piinlik lugu – torkasime sõbraga ühel õpetajal rattakummid läbi. Ma ei saa praegu aru, miks see vajalik oli, aga tol hetkel tundus ainuvõimalik," meenutab ta aega, kus piiride kompamisest tekkinud adrenaliin üle võttis.

"Koolis võisin õpetajatega vastik olla, aga olin pigem nii-öelda järelvedur. Kui keegi midagi välja pakkus, näiteks, et tuleb õpetajale midagi tagumiku alla panna, lohisesin järel ja kaagutasin: "Jaa, jaa!" Seda ma mäletan, et see pidev janu uue proovimise ja kogemise järele oli olemas, aga õnneks läks mul hästi. Mul oli lihtsalt muusika ja teatriringiga nii palju tegemist, et asjatamine väsitas õhtuks ära. Seega ei jõudnud ma kuigi palju lollusi korda saata," muheleb naine.

Mitte ühtki vaba päeva

Kui tihe ajagraafik hoidis noorena ehk probleemidest, siis täiskasvanueas muutus ajapuudus ühel hetkel tõsiseks probleemiks. Mingil perioodil oli Adeelel korraga käsil mitu projekti, lisaks võttis suure osa ajast Tallinna vahet "Kättemaksukontori" võtetel käimine. "See hakkas lõpuks tervise peale," räägib ta probleemist, mis teisigi suure töökoormusega näitlejaid kimbutab. "Meile õpetatakse koolis absoluutselt kõike, aga mitte seda, kuidas saada hakkama tunnetega oma peas, kui pinge all kokku jooksed. Jah, on küll see tunne, et millal siis veel kui mitte praegu. Aga samas, keegi ei taha ju kiiresti läbi põleda? Pigem siis öelda targalt "ei" ja see on mul nüüd väga hästi selge. Aga miks see peab tulema tervise hinnaga, on küsimus."

Peale ajanappuse mängis Kirke Kleini rollist loobumisel kaasa tajumine, et see maailm pole päriselt talle. Seejuures nii mõnelegi näitlejale murekohaks osutunud tähelepanu polnud sugugi küsimus. "Muidugi olen ma paljude jaoks ikka veel Kirke, eriti väikeste laste jaoks, aga elan Viljandis, see on väike koht ja see kolossaalne laine ei jõudnud minuni. Meeskond oli lihtsalt fantastiline ja ma igatsen neid väga, aga selle maailma ahelad, turundus, kogu see promopool ... See, kuidas kuvatakse kuulsaks saanud näitlejat või inimest, ja see mask, mida sulle ette hakatakse panema … No sellega on nagu tuuleveskitega võitlemine," ütleb Adeele. Nii leidiski ta, et kui ta ei suuda seriaalile täiesti pühenduda, on ehk aeg ruumi teha teistele.

Korralik muusikaõpetus

Praegu on peale teatritegemiste tema jaoks olulisel kohal muusika. Lavastus "Moraal" on tihedalt lauludega täidetud, Lotte rollist Vanemuise muusikalides rääkimata. Kes on näitlejannat laulmas kuulnud, kiidavad tema häält taevani. Selle taga on tugev põhi Tõrva laulustuudiost. "Minu suhe muusikaga on tegelikult pikem kui teatriga. Noorena vedas mul õpetajatega tohutult. Mingil hetkel oli mul kaheksa soolotundi nädalas ja sain tänu sellele jõhkralt hääletrenni," räägib Adeele, kelle lauluõpetajate hulka on kuulunud Maie Kala, Hedvig Hanson ja Novella Hanson. "See oli väga oluline aeg. Tegime padudžässi, sealt sain improtunnetuse. Novella käe all moodustasime kuueliikmelise džässansambli. Ta kirjutas meile suurepärased seaded, millega käisime kõikidel konkurssidel, võitsime igalt poolt grand prix’d ja siis läksime laiali, sest lihtsalt aega polnud enam ja teater tuli peale," räägib naine.

Tema muusikaarmastus ei piirdu aga kellegi teise kirjutatud lauludega. Õigupoolest on Adeele juba 14. eluaastast ise muusikat kirjutanud ning sellest ajast on talle siginenud mitu kaustikutäit materjali. Vaikselt on ta jõudnud mõtteni sellega ka avalikult välja tulla. Nii ongi tasapisi küpsemas projekt koostöös bändikaaslasega."Me ei saa sellest veel väga palju rääkida, sest see on lihtsalt nii värske, aga meil on ikka suured plaanid, maailm vallutada ja nii," naerab Adeele. "Minu laulud on aegadest, kui olin noor ja naiivne, nii et mul ongi hästi naivistlik looming. Kui sõnu kuuled, on need kas hästi mesised või lihtsad. Mõtlesin pikalt, et seetõttu pole üldse mõtet neid laule puutuda. Siis aga avastasin, et miks mitte. Uussiirus on juba vana asi, miks mitte naivismipauguga välja tulla?" Kaustikukaante vahel peidus olnud lood paigutuvad Lauri Lüdimoisi loodud elektroonilisse maailma. "See teeb kokku päris ägeda asja. Vähemasti senised katsetused näitavad nii. Usun, et sellest projektist on veel kuulda, vähemasti ma ise teen selle nimel kõik," lubab näitlejanna.

Näitlejatöös on ees ootamas aga suurlavastus Vargamäel − "Kõrboja perenaine". "Kaasa lööb sisuliselt terve teater, seal saavad olema suured massistseenid. Mina mängin Kõrboja Eevit ehk siis palju kannatusi ja pisaraid," kirjeldab Adeele rolli, mis erineb tema tegelikust natuurist kardinaalselt ja just seetõttu mõnusat väljakutset pakub.

Enne Kultuuriakadeemiat Tartu Ülikoolis semiootikat õppinud naine leiab, et see on teda aidanud ja semiootika võikski olla kõigile teatritudengitele esimesel aastal kohustuslik. "See teeks õpingud tummisemaks. Semiootika annab teatava tervendava vaatevinkli, oskuse allteksti paremini tajuda." Aga Kultuuriakadeemiasse astuvate noorte vähene lugemus teeb näitlejanna nukraks. "Olen olnud korduvalt vastuvõtukatsetel ja kuulanud sisseastujaid. Teeb kurvaks küll, kui keegi loeb ette materjali, millest midagi ei tea ja mille autori nimegi ta hääldada ei oska. Aga on ka neid, kes teevad väga palju tööd, nii et pole üldse nii hull selle kõigega!"

Samas, ehkki teatrikoolis antakse alguses viie A4 pikkune nimekiri kohustuslikust kirjandusest, pole selle lugemiseks reaalset aega. "See on fakt. Kui teatrisse tööle tulin, leidsin, et on lõpuks aega ka selleks," rõõmustab Adeele, kes on viimasel ajal olnud ulmelainel. Suureks lemmikuks peab ta näiteks "Hyperioni" saagat. "Mul on tänu sellele unenäod sellised, et no jeesus! Olen muide ikka mõtisklenud, et miks ulmet kuigi palju teatrilaval ei katsetata. Nüüd valmib ju Ugala maja koos uute tehniliste lahendustega, nii et võib-olla ühel päeval polegi ulme vaatamine teatris nii ulme?" mõtiskleb näitlejanna. Muu hulgas arvab ta, et see tooks teatrisse ka inimesi, kes sinna muidu ehk väga ei satuks. "Näiteks minu elukaaslane on suur ulmefänn ja ma arvan, et ta tuleks palju rohkem teatrisse, kui sellist fantaasiarikkale kirjandusele võimalus anda." 

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Naisteleht 2016. aasta märtsis.